Avaleht

Märt Müür

Huviinfo

  • Filmograafia

    2009 Su üle Jumal valvaku (dokumentaalfilm), Stuudio MD, stsenarist, režissöör

    2009 Elumeri (dokumentaalfilm), Lege Artis Film, stsenarist, režissöör, produtsent

    1994 XXI sajandi presidendid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

    1994 Põlva linnapea intervjuu (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Nycomed (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Põlva Piim – Võideks (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Talunik Masting (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Piiriläbirääkimised Värskas (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Jõululaat Põlvas (kroonikapala ringvaates "Eesti Kroonika" nr 11), Tallinnfilm, režissöör

    1994 Pärnu ettevõtlusest (ringvaade "Eesti Kroonika" nr 7), Tallinnfilm, režissöör

    1990 Ka Siber on olnud mu kodumaa (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

    1989 Tuleviku ajalugu (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

    1988 Aidake meil elada (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

    1987 Miks kukuvad tähed (dokumentaalfilm, probleemfilm), Tallinnfilm, stsenarist, režissöör

    1985 Eesmärgipuu (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

    1983 President (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Heli Speek

    1983 Peremehetunne (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, diktoritekst; režissöör Toomas Lepp, stsenarist Tõnu Vare

    1982 Ring – suur, keeruline, huvitav (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

    1980 Ajaarvamine ei alga meist (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

    1980 Sinu nimi... (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+ Rein Varrak); režissöör Olav Neuland

    1978 Õiglane maa (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+ Peep Puks, Peeter Tooming); režissöör Peeter Tooming

    1977 Ebatavaline vabrik (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist, režissöör

    1976 Adra järel (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+ Jüri Müür), režissöör

    1975 Läbi halli kivi (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Jüri Müür)

    1974 Kuulake, rohi kasvab (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist; režissöör Jüri Müür 

    1974 Põllul pole lage (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+ Jüri Müür); režissöör Jüri Müür

    1973 Kaks rongi (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

    1973 Võõras higi (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+ Jüri Müür); režissöör Jüri Müür

    Telesaateid

    1998-89 Läbi müüri, autor ja saatejuht

    1985-91 Vaatevinkel, üks saatejuhte

    1982-92 Viljaveski, üks saatejuhte

    1981-93 Kodukandilood, üks autoreid ja saatejuhte

    MÄRT MÜÜR: Olin viisteist aastat Eesti Televisiooni palgal

    Tekst: Helgi Kaldma

    Fotol: Kui Märt Müür teisipäeval oma Tallinna kodust koos abikaasa Eva ja väikse Mikuga Matsimärdile jõudis, olid nii see päev kui Eesti Televisiooni juubelisaade jõudnud teise poolde.

    Märt Müür oli kuuene, kui 25. märtsil 1949 talle ning tema vennale ja õele, vanaisale ja emale järele tuldi ning Novosibirski oblasti Tšanõ rajooni Baraba steppi viidi. Isa oli tol ajal veel metsavend.

    Stepikülas said nad elada paar aastat. Siis saabus sinna pere, kes eestlased oma kaebustega vangi pani. Ema saadeti Žezkazgani vasekaevandusse, mis oli sisuliselt surmalaager, ning isa oli kättesaamise järel viidud Karagandõsse. Lapsed sattusid lastekodusse.

    "1997. aastal ostsin Matsimärdi tagasi. Hea tunne oli tulla oma sünnikoju, kuigi see oli kehvas seisundis," rääkis Märt Müür teisipäeval, kui oli taas Tallinnast maale saabunud ja värsked roosid lauale pannud. Järgmisena lülitas ta sisse väikse televiisori, sest Eesti Televisoon tähistas vanade saadete meenutamisega oma 50. aastapäeva.

    "Majad ei paistnud 30 meetri pealt väljagi," sõnas Märt Müür kaheksa aasta tagust pilti meenutades. "Esimese ringiga korjasime õue pealt kokku 15 tonni mittepõlevat materjali."

    Tema abikaasa Eva lisas, et siis sai hoovis ainult säärikutega käia.

    Praegu ei meenuta Matsimärdi toonast laga mitte miski.

    Telepilt viib aastate taha

    Ühtäkki läks pilk teleekraanile. Seal näidati 1988. aasta pilti ning vastu vaatasid "Vaatevinkli" tegijad Uno Maasikas, Märt Müür ja Mati Talvik, kes esitasid televisiooni naistele küsimusi. Nad olid toona oma soliidse saate huumoriks pööranud.

    Müür intervjueeris poola keeles kõnelevat Ruth Karemäed ja ühtlasi tõlkis tema vastuseid, aga hoopis erinevalt sellest, mida too oli rääkinud. Müür oli telepildis soliidse musta ülikonnaga ja tema juuksedki olid veel tumedad.

    "Mul ei jää üle muud kui ulatada sulle lilled," ütles mees ekraanil tänase Müüri häälega. Ta ise naeris Matsimärdi tares ajapilti vaadates valju häälega ja rääkis, kuidas temast telemees oli saanud.

    Seitsmenda klassi lõpetas Märt Müür Viljandi vene koolis, sest ta ei osanud eesti keelt. Aasta pärast julges ta siiski Olustvere tehnikumi ja sealt EPA-sse minna. Pärast sõjaväge oli ta kolhoosis brigadir, seejärel Tänassilma kolhoosi agronoom ja mõne aja pärast liidetud kolhooside peaagronoom.

    1971. aastal läks ta naisemehena Tallinna. Enda asemele kutsus ta EPA tuttava Ago Soasepa.

    Mõne aja pärast pani Põllumajandusministeerium Märt Müüri infofilmide tegijaks, kuigi mees ei teadnud filmindusest midagi. Tema toimetulekusse usuti sellepärast, et lellepoeg Jüri Müür oli režissöör ja tolle naine helirežissöör ning Märdi oma naine monteeris filme.

    "Õpetasin oma filmides kõike vasikate kasvatamisest herne kasulikkuseni. Tegin lepingud ja olin autojuht, pisut hiljem hakkasin ka pilti võtma. See polnud mingi ajude keerutamine," meenutas filmitegija selle töö algust.

    Kes tappis Juhan Küla?

    "1973. aasta sügisel olin Jüri Müüri juures Tallinfilmi dokumentaalfilmide toimetuses. Peatoimetaja Klaus Mikko, Jaan Ruus ja veel keegi muretsesid tööjärje pärast. Pakkusin, et tehke lugu sellest, kes tappis Juhan Küla," rääkis Märt Müür sellest, mis tema elus paljugi muutis.

    Juhan Küla oli Tarvastu kõva künnimees, kes suri üleväsimuse tõttu 38-aastaselt. Arstid olid küll öelnud, et puhka ka vahel, kuid mees oli ära lollitatud: talle anti orden ja teine ning valiti rahvasaadikuks. Surmapäeval saabus veel Volga ostu luba.

    Märt Müür sai esimese stsenaariumi kirjutamise kogemuse, kuid filmi ei tulnud, sest kõrgemalt poolt pandi käsi ette. Ei tohtinud Küla isegi nimetada.

    Sealsamas Tarvastu kandis kündsid maad ka Paul Pähklepa ja Ants Joala, esimesel neist oli Belaruss ja teisel T-150. Hakkasid need mehed siis kahekesi võidu kündma, sündis lugugi ja sellele järgnes juba tuttav madin. Linastamisluba ei antud.

    Filmi loojad tegid keelust hoolimata Viljandi Rubiinis esitluse, kuhu oli tähtsaid mehi kutsutud. Viljandi parteisekretär Valter Udam leidis, et film pole ideeliselt korras. Sama arvas mõni teinegi. Siis aga tõusis kolhoosiesimees Ilmar Mändmets ja ütles: "Esimest korda näeme filmi, mis on tõde." Harald Männik lisas: "See on film, mida tuleb kohustuslikult näidata kõigile, kes leiba söövad."

    Filmi nimeks sai "Võõras higi".

    1974. aasta jaanuaris kutsus Eesti Televisiooni tollane põllumajandussaadete toimetaja Helgi Oidermaa Märt Müüri saatesse "Jõudu tööle!". Ta läks sinna ühe oma filmijupiga. Paari päeva pärast pakkus Oidermaa kaheaastasi teleajakirjanike kursusi.

    1975. aasta juulikuu keskpaiku vormistati Müür "Aktuaalse Kaamera" palgale. Sinna jäi ta viieteistkümneks aastaks ning filmitöögi jätkus, seejuures oli ta nii autor kui režissöör. Ta läks isegi Moskva Filmiinstituuti kaugõppesse ja tudeeris seal kolm aastat, kuni leidis, et pole enam midagi õppida, sest ta oli nii palju filme teinud.

    Müüri on raske lammutada

    "Kogu aeg leiti midagi, mis oli ideoloogiliselt valesti, kuid olin teatud põhimõtetes järeleandmatu," meenutab Märt Müür oma pikka filmitegemise aega. "Kui on selline elu seljataga, siis teeb ülekohus haiget."

    Üks tema filme oli "Adra järel" – poleemiline lugu halvasti ehitatud masinatest, mis nõudis isegi Moskvas madistamist. Ja ühtäkki, kui Brežnev oli ühel pleenumil halba põllumajandustehnikat sõimanud, muutus Müüri film päevapealt heaks ja vajalikuks.

    "Eesmärgipuu" pidi käsitlema Eesti eksperimenti, ATK-süsteemi, see tähendab agrotehnilist kompleksi, millega just Viljandi rajoon seotud oli.

    "Ütlesin, et ei hakka pada ajama, ootame tulemused ära. Sain selle eest igalt poolt säru. 1984. aastal pidin filmi siiski lõpetama. Mees, kes minu loomingu üle otsustas, ütles, et tore ja hästi tehtud film, kuid seda me Eestis ei näita ja Moskvale ei paku," jutustas autor oma järjekordsest kokkupõrkest.

    Mõne kuu pärast tuli Gorbatšov võimule ja sama mees kutsus Müüri välja, et sõitku juba ülehomme selle filmiga Moskvasse.

    1987. ja 1988. aastal tegi Märt Müür filme "Miks kukuvad tähed" ja "Aidake meil elada". Esimene oli esimeeste surma põhjustest ja teine käsitles Kalev Raave lugu. Mõlema filmiga läks ta nii-öelda nugade peale. Partei keskkomitee pani Energia kolhoosi partorgi Müüri pigistama ja "Rahva Häälgi" avaldas niinimetatud avalikke kirju. Tollane Kinokomitee peatoimetaja Ruth Karemäe näitas salamahti oma endisele töökaaslasele kirja, mille sama partorg oli Gorbatšovile saatnud, nõudes Müüri tegevuse lõpetamist.

    Samal ajal kui Märt Müür oma filmide raskest avalikkuse ette pääsemisest rääkis, tuli tema kodusele ekraanile pilt sellest, kuidas tema mõnevõrra nooremana jagas naistele lilli. See tuletas mehele meelde, et televisioonis põrkas ta samamoodi kõrgete ülemuste tahtmiste vastu.

    ""Viljaveski" oli 1985. aastal põllumajandussaadete põhinumber ja me tegime neid otse. Sel viisil sai keelatut läbi lükata," rääkis üks kõneluste eestvõtjaid.

    Ta kutsus saatesse Hando Runneli, kes on hariduselt agronoom ja tuntud kui "Viljaveski" laulu sõnade autor. Aga pisut varem oli tema luulekogu müügilt korjatud. Ülemused keelasid Runneli kutsumise. Müür ei hakanud Runneli ees keerutama ega palunud ka Kukerpillidelt kava muutmist. Saade algas lauluga "Üks veski seisab vete pääl, kuid veskitööd ei tehta sääl". Saate tegija põhjendas, miks Runneli laulud olulised on.

    Pärast seda ei tulnud telerist enam ainsatki otsesaadet ning mõni saade jäi rahval ka nägemata, kuigi oli kaheksakümnendate aastate teine pool.

    Müür tegi saate perest, milles kasvas üle kümne lapse. Päev enne eetriaega öeldi, et see ei lähe. Ta oli jälle komistanud Rein Ristlaane otsa, too oli sel ajal usuvolinik. Praegune kõva veterantegelane, Vinni sovhoosi partorg oli koputanud, et Müür kõneleb saates usklikust perest.

    Gorbatšovi ajal pidid kolhoosid oma veinivaru korrapealt likvideerima. Müür uuris asja, tegi sellest põhjaliku loo ja see jõudis ka eetrisse, sest telekomitee esimees Allan Kullaste oli parajasti ära. Paar päeva hiljem hakkasid kolmteist ametimeest Müüri üle kohut mõistma, koosoleku käiku juhtis Toomas Leito. Selles ringis istusid üks tänane rikas pankur, "Sovetskaja Estonia" ja "Rahva Hääle" peatoimetaja, Tõnu Kõrda ja veel mõni tuntud mees. Ka Tiit Kõuhkna kui minister kutsuti välja, ent too polnud keskkomitee meestega pundis ning ütles: "Sa tegid õige loo. Kas sa ei tohtinud seda teha?"

    "Leito nimetas mind riiklikus televisioonis kõlbmatuks meheks ja teatas, et olen vaba. Ütlesin okei, ma lähen, kuid enne ma räägin. Rääkisingi, sest mul oli palju fakte," meenutas Märt Müür.

    Ta jäeti siiski tööle.

    [Sakala, 23.07.2005]

    Märt Müür asutas Mulgimaal teatritalu

    Tekst: Eve Heinla

    "Homme on taluõues esimene vabaõhuetendus," kinnitab Viljandimaa Matsimärdi talu peremees, ajakirjanik ja kunagine populaarne telesaatejuht Märt Müür, 58.

    Pühapäeval etendub Tarvastu valla Kivilõppe külas, Märt Müüri isakodus Rein Saluri spetsiaalselt taluõuel mängimiseks kirjutatud komöödia "Tulek".

    Küüditatute naasmisest kõnelevat etendust on varem mängitud ka Eesti Vabaõhumuuseumis, Kutsari talu õuel. Etenduses löövad kaasa Eesti Näitlejate Liidu Vaba Lava näitlejad, kellest tuntumad on Maria Klenskaja, Aleksander Eelmaa, Hans Kaldoja ja Angelina Semjonova.

    "Ma ei oskagi öelda, kuidas ma isatalu õuel teatritegemise mõttele tulin. Eks inimene püüab ikka enda jaoks midagi uut ja huvitavat leida. Raha pärast ma seda küll ette ei võta. Kes siis enne teatritegemisega rikkaks on saanud," muheleb Müür.

    Taluperemehe sõnul on külarahvas ettevõtmisest vaimustuses. "Teatritegemine elavdab külaelu – loomulikult meeldib see neile. Eriti vahva, et kohalikud ärimehed tulid minu ettevõtmisele kohe sponsoriks."

    Müür ostis isatalu tagasi kolm aastat tagasi. Mehel on kindel soov Matsimärdile taluteater rajada.

    Kivilõppe teatrimehe sõnul mahub tema õuele kas või paar tuhat teatrihuvilist. Siiski usub ta, et pühapäeval tuleb kohale ehk paarsada inimest.

    "Taluhoov on etenduse ootel ja pingidki paigas," kinnitab Müür. Pilet on samas odavam kui mõnel teisel vabaõhuetendusel. "Lastele 10, pensionäridele 20 ja täiskasvanutele 35 krooni," teeb Müür varmalt reklaami.

    Müür nendib, et ta Matsimärdi tallu siiski aastaringselt elama ei koli. "Sügisel lähen linna tagasi."

    Müüril on praegu pooleli ka kaks dokumentaalfilmi. "Järg filmile "XXI sajandi presidendid" ja teine, mis jutustab Narva linnast. Millal filmid valmis saavad, ei oska isegi ennustada, sest praegu takerdub filmitöö taas raha taha."

    [SL Õhtuleht, 12.08.2000]

    "Viljaveski" – buldooser, romantik ja filosoof naelutasid vaatajad kümme aastat televiisori ette, kuna rääkisid elust, nagu see oli

    5. oktoobril 30 aastat tagasi lükkasid kolm meest käima telesaate, millel oli igal teisipäeval 300 000 vaatajat.

    Tekst: Lii Sammler

    "Nii lõpetame oma aastaid kestnud maaeluprobleeme valgustava saatesarja. Ometi ei ole toimetus eriti kurb. Vähemalt püüame südame kõvaks teha," kirjutab Mati Narusk Eesti Televisiooni nädalalehes.

    On 1992. aasta sügis. Jutt käib "Viljaveski" lõpetamisest.

    Kümme aastat varem olid kolm Eesti meest, kellele maaelu tähtis – Märt Müür, Mati Narusk ja Rein Hanson – jõud kokku pannud ja "Viljaveski" käima lükanud.

    Meeste sümpaatia maaelu vastu oli ühine, väljenduslaad erinev. Müür oli buldooser, Narusk romantik ja Hanson filosoof – nii öeldi.

    "Võimaluse maateemalise saatesarja sünniks andis Nõukogude Liidu toitlusprogramm. Meie võtsime aga seda kui võimalust avada Eesti maaelu hoopis laiemas plaanis. Ning ETV juhid Enn Anupõld ja Voldemar Lindström midagi ette kirjutama ei hakanud," meenutab Narusk.

    "Ma ei viitsinud sõnadega vigurdada – tuli otse välja öelda," lisab Müür.

    Elust enesest

    1982. aasta varasügisel said need kolm meest kokku Märt Müüri korteriühistu saunas. Pidu ei olnud, oli tõsine arutamine. Kamba peale mõeldi välja ?anritüüp ja kohe tekkis ka nunnukonkursi idee.

    "Kõik teised tolleaegsed põllumajandussaated kas haugutasid põllumehi või õpetasid neid. Meie eesmärk oli rääkida maaelust," meenutab Rein Hanson.

    Järgmine küsimus oli, mis siis lapsukesele nimeks saab. Pakkumisi oli palju: "Maa hingus", "Maa valgus", "Maa soojus", "Seosed", "Eosed", "Lät", "Koputus uksele". Jäi "Viljaveski". Esimene saade läks eetrisse 5. oktoobril 1982.

    Igal teisipäeval oli saade ja iga saate pani kokku eri mees. Kolm nädalat oli asi selge: Müür, Narusk, Hanson. Kuu neljandat saadet katsetasid teha mitmed autorid – Rein Joamets, Ragnar Kond, Koit Raud jt.

    ""Viljaveski" pikalt eetris kestmise üks põhjusi oli, et keegi meist ei tahtnud olla peategelane," arutleb Rein Hanson. "Meil oli igaühel oma stiil ja oma sihtgrupp. Hetkekski ei tekkinud mõtet teisest parem olla või teisele ära teha. Ja kuna saade tervikuna oli kõigile vastuvõetav, siis ega ühe mehe sihtgrupp teise mehe saadet vaatamata jätnud. Sealt ka see tohutu reiting ja 300 000 vaatajat."

    Sõideti küladesse, käidi peredes, päriti ja vastati, vaieldi ja visati nalja. Veski kogus rahva elujõust tuult tiibadesse ja ajapikku võideti ka vaataja usaldus. Nii kirjutasid saate autorid, kes olid end veskimeesteks hüüdma hakanud, tagasivaates.

    "Vaataja tundis, et asjad, millest me televisioonis räägime, ongi nende enda elu," ütleb Müür.

    Aja peegel

    Tagantjärele mäletatakse "Viljaveskist" pigem meelelahutuslikku poolt, ilmselt lauluvõistluse ja humoristide tõttu. Saate stsenaariumidest vaatab siiski vastu elav ajalugu – põllumeeste kongressid, maaelu arengukontseptsioonid, probleemid varustamise, viletsa tehnika pärast, mullaharimine, isemajandamise algus, talude algus ja raskused, seaduste nõrgad kohad jms.

    "Praegu on iga tuhande parimas eas mehe kohta maal 875 naist," viskab "Viljaveski" 1984. aastal õhku fakti, millest kujuneb üks 1980. aastate keskpaiga kõmulisemaid arutlusteemasid – nn pruudiprobleem maal.

    "Meie, ajakirjanikud, harjusime aastatepikku vaimustusega kirjutama niinimetatud lööktööst: Vaadake, kui tubli mees! Kündis üksinda 1000 hektarit põldu, tegi ära mitme mehe töö. Ei vaadanud ta kella ega küsinud puhkepäevi... Talvega saabub küll põldudele vaikus, kuid masinamüra ei kao mehhanisaatori kõrvust uneski. Käes on küll lubatud puhkus, kuid müra ja vibratsioon on teinud oma töö. Seljavalu ei lase istuda ega astuda. Närvid on krussi keeratud."

    Nõnda viib "Viljaveski" oma vaataja sotsialistliku töö kangelaslikkuse kulisside taha ja tõstab üles seni maha vaikitud teema – traktoristide tervise. Ka see teema kajab ühiskonnas kõvasti vastu, traktoritöö muudab mehed impotendiks.

    Ühes aastalõpu saates otsustavad mehed ise otse välja öelda, mis neile maaelus muret valmistab.

    "Öelge mulle, milline inimene ei tahaks edu, milline majand ei tahaks, et nende tehtut vääriliselt hinnataks? Tingimused pole kaugeltki võrdsed, kuid kokkuvõtteid tehes unustatakse see sageli ära ja loorberipärg pannakse soodsates tingimustes töötava mehe kaela. Samas mõne teise mehe vilja- ja piimatonnid tulevad kätte palju raskema vaevaga," räägib Rein Hanson.

    "Isegi paljud tähtsad ametimehed ei mõista põllust vääriliselt lugu pidada. Kas on raske aru saada, et põld – see on leivavabrik. Kuid ometi, kui tihti lammutatakse seda vabrikut, kui palju elumaju ja tootmishooneid, terveid linnaosigi on kerkinud kõige viljakamatele maadele," valutab südant agronoomiharidusega Märt Müür.

    “See saade muutus ja arenes tegemise käigus väga palju,” kummutab Rein Hanson ühe levinud põhjenduse saate hingusele mineku kohta.

    "Meil oli aegade jooksul väga palju rubriike: "Juured mullas", "Mis meist saab?", "Luuleja Aadu"..."

    Praegu mäletatakse kõige rohkem ikkagi nunnukonkurssi. See on ka ainus asi, mis 1983. aastast siiani järjepidevalt elus on püsinud.

    Nunnukonkursside lõpp oli alati Pirita Lillepaviljonis. Meestel tuli kõik omal jõul sinna viia ja tassida. "Kui olime Piritale esimesed nunnud välja pannud, oli hirm küll, et oleme nii suure ja uhke koha valinud, aga kui kedagi ei tulegi?" meenutab Rein Hanson. Järgmisel hommikul lookles aga huviliste saba mereni ja veel paarsada meetrit lauluväljaku poole ka.

    Brežnevi mihklipäev

    "Kui ei saanud probleemidest otse rääkida, võtsime loomad appi," meenutab Mati Narusk. See sähvatus käis tal Kuusalu kolhoosis. "Ootasin kedagi seafarmi kontori juures ja vaatasin – üks väike põrsas on lahti saanud ja ruigab ukse ees. Tuli mõte, et miks ei võiks talle sõnu suhu panna!"

    Saates on esinenud veel hobune, koer, kass, kukk, vasikas, kalkun, kurg, konn, siil ja lammas.

    "Vasikas on rumal, aga armas – tema võib lapselikult imestada võimumeeste lolluste peale ja süüdimatult tõtt öelda," räägib Narusk. "Rääkijaks valisime Alice Talviku. Panime Alice'i autosse, tekst kätte ja sõitsime Vääna sovhoosi eelmisel päeval sündinud vasika juurde," meenutab ta ja lisab, et vasikas on tema üks lemmikuid.

    Lambalugu jäi "Viljaveskis" viimaseks. "Sellel oinal, kes selles jama süüdi on, oli nüüd mihklipäev ära," lahkas lammas mingit oma teemat. Saade läks eetrisse Leonid Iljitš Brežnevi matusepäeva paiku. Järgmisel hommikul kutsuti mehed "punasele" vaibale ja nõuti, et kes see oinas oli...

    Rõõmsad peied

    Muutunud ajad hakkasid 1990. aastatel uutmoodi lähenemist nõudma. Mehed olid sellega nõus ja otsisid abiks uusi tegijaid.

    Mõne leidsidki, näiteks Aare Kasemetsa, aga sellist menu nagu "Viljaveskil" enam ei saavutatud. "Kaubamärgi oleksid nad siiski võinud alles jätta," on mehed täna ühel meelel.

    Kui 1992. aasta sügiseks oli selge, et "Viljaveskit" enam ei tule, arvas režissöör Olev Jaksi, et tegijad võiksid oma lapse vääriliselt ära saata.

    Nii peetigi 3. oktoobril Paide kultuurikeskuses "Viljaveski" peied. Teatraliseeritud etendus, mis ei pidanud küll kurb olema, aga oli seda siiski.

    "Mul oli tunne, et see oli ühe suure töö väärikas lõpp," hindab Rein Hanson.

    VILJAVESKI

    ETV maaelusaade 1982–1992

    – Esimest korda eetris 5. oktoobril 1982.

    – Saateid juhtisid Märt Müür, Rein Hanson, Mati Narusk, Aleksander Vimberg, Erni Järvsoo, Rein Joamets, Aarne Kuusmann, Ragnar Kond, Koit Raud jt.

    – Režissöörid olid Endel Nõmberg, Olev Jaksi, Toomas Lepp, Maare Keimann, Ants Mürsepp jt.

    – Operaatorid olid Priit Murusalu, Heiki Lipping, Ants Uus jt.

    – Alates 1983. aastast peeti igal sügisel "Viljaveski" nunnukonkursse.

    – Andres Vihalemma juhitud "Viljaveski" lauluvõistlusel osalesid Heli Lääts, Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Andres Ots jt koos Peeter Sauli orkestriga.

    – Saatel olid ka oma naljategijad: Sulev Nõmmik (Kärna Ärni), Kaarel Tuvike, Luule Komissaarov, Aino Paju jt.

    – Kokku tehti 270 saadet.

    – Viimane saade oli eetris 3. oktoobril 1992, samal päeval peeti Paide kultuurikeskuses "Viljaveski" peied.

    Allikas: ETV, Mati Narusk

    [Maaleht, 05.10.2012]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm