Avaleht

Lennart Meri

Biograafia

  • Kirjanik, režissöör ja stsenarist, diplomaat ja poliitik, Eesti vabariigi president 1992–2001 Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas. Isa diplomaadiameti tõttu veetis lapsepõlve Euroopas, õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. Pärast Eesti okupeerimist küüditati Georg Meri perekond 1941. aastal Siberisse. Sealt naasid nad 1945. aastal. Peale venekeelset kooli Siberis lõpetas Lennart Meri Tallinna 10. Keskkooli ja astus Tartu Ülikooli ajaloo erialale, mille lõpetas 1953. aastal cum laude. Töötas Vanemuises dramaturgina, lühikest aega Tartu kunstikoolis ajalooõpetajana ning seejärel Eesti Raadios kuuldemängude toimetajana. Aastatel 1963–1971 ja 1986–1988 töötas Meri Tallinnfilmis toimetaja, stsenaristi ja režissöörina. 1985–1987 oli ta Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär. 1980ndate lõpul siirdus Meri loometegevuselt poliitikasse. 1988–1990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor. Järgnes töö diplomaadina – suuresti Meri kujundatud Eesti välispoliitika rolli Eesti iseseisvuse taastamisel on raske alahinnata. 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi välisminister, aprillist oktoobrini 1992 Eesti Vabariigi suursaadik Soomes. 1992–2001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest (tagasi valitud 1996).
    Lennart Meri suri 14. märtsil 2006. aastal Tallinnas.

    Pärast “Viimse reliikvia” valmimist jättis Meri hüvasti mängufilmide toimetajatööga ning temast sai dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör. See elupööre langes kokku tema Siberi-huviga, mis realiseerus hiljem raamatutes “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem” (1984). Filmitöö reisid pakkusid talle reaalseid maastikke, inimesi ja nende kombeid, mis täiendasid Meri suurepärast raamatutarkust.

    Lennart Meri nüüdseks kultuurantropoloogilise filmi klassikasse kuuluvad dokumentaalfilmid „Veelinnurahvas“ (1970), „Linnutee tuuled“ (1977), osalt lavastuslik „Kaleva hääled“ (1986), „Toorumi pojad“ (1989) ja keerulise saatusega „Šamaan“ (1997). Need ilmusid 2009. aastal DVD-plaadil koguteosena „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia”. Selle täiendatud väljaandes (2014) on lisaks ka Enn Säde film liivlastest „Liivlaste lood“ (1991), Jaak Lõhmuse portreefilm Lennart Merist „Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt“ (2011) ja Lennart Meri filmirännakute fotoalbum. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.

    Rein Maran: Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri
    Lennart Meri kui riigimehe, poliitiku, diplomaadi, kirjaniku varju jääb Lennart Meri kui väsimatu rännumehest filmimees – paljude eripalgeliste kultuuri käsitlevate filmide stsenarist ja režissöör. Neist kõige suurejoonelisemad olid kaks soome-ugri rahvaste ühisjuuri otsivat ja avastavat täispikka tõsielufilmi “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled”. Need kaks filmi käsitlevad pea kõiki soome-ugri hõime. Heli- ja pildimaterjali otsides ja kogudes läbiti teekond, mis pikkuselt võrdus ringi ümber maakera. Oli imetlusväärne, kuidas Lennart suutis erinevates keskkondades omaseks muutuda, usaldust äratada ning filmi jaoks selle kõige olulisema tabada.
    Maran, R. (2006). Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri. Eesti Päevaleht, 15. märts.

    Andres Laasik koguteose „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” ilmumise puhul:
    Viis tõsielufilmi tuletavad meelde aega, mil need tehti ja kui neil oli suur poliitiline tähendus. Rahvused ja nende esindajad kerkivad filmikaadrites teravalt esile oma individuaalsete piirjoontega, jäädvustatuna filmilindile kui fotograafiline reaalsus. Laulud-tantsud ja rahvarõivaste mustrid jutustavad neis filmides tuhandete aastate taguseid lugusid, filmikaadrist paistavad sügavad traditsioonid. Abstraktne teooria olendist nimega Homo sovieticus muutub selle kõrval haledaks.
    Aja muutudes muutuvad tähendused. Ent „Veelinnurahvas” jäädvustatud viimane kamassi keele rääkija Klavdia Plotnikova jääbki viimaseks selle rahva esindajaks. See, kadumise sõnum kõnetab inimest praegugi.
    Antropoloogiafilmid on erilised teosed. Kui tavaliselt muutub pärast montaaži lõppu ülejäänud must materjal kasutuks rämpsuks, siis näiteks „Veelinnurahvast” ja „Linnutee tuultest” üle jäänud tuhanded filmimeetrid on omandanud kulla hinna.
    Kindel see, et eri filmiarhiivides peituv Lennart Meri filmimaterjal kerkib taas päevakorrale, kui asi puudutab soome-ugri rahvaid ja nende kultuuripärandit. Tõestusteks film „Šamaan”, mis sai kokku pandud „Linnutee tuulte” jääkidest.
    Laasik, A. (2009). Lennart Meri jäädvustatu on rohkem kui film. Eesti Päevaleht, 4. apr.  

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm