Vaata ka: Intervjuu Rein Maraniga

Rein Marani elutarkusi

Iga loodusfilmi tegemine on tegelikult maailma avastamine. Sa avastad enda jaoks selle olendi, selle liigi ja tema maailma ning see maailm on hoopis teistsugune kui inimeste maailm. Kui hakkad sellesse süüvima ja seda  mõistma, siis juhtub selline naljakas asi, et need olendid saavad omaseks. Ja sa ise muutud. Kui tahad mingit olendit filmida, siis pead ise oma vaimus muutuma selleks loomaks. Pead aru saama sellest loogikast ja liikumisest, kõikidest sammudest, liigutustest, tähelepanust. Kõik selle pead sa kuidagi tunnetuslikult iseendasse mängima. Ja alles siis jõuad niikaugele, et võid filmima hakata.

***

Looduses sind keegi ei oota, kui jäädvustada neid olevusi, kes elavad inimesest eemal ja temast sõltumatult oma elu metsikus looduses. Sa ei saa seal mitte kellelegi öelda, et palun tule nüüd siia, teeme natuke dokumentaalfilmi. Olevus, keda sa võtta tahad, tuleb kuidagi üles leida, talle kuidagi juurde pääseda, varjatult või mõningatel juhtudel muutuda usaldusväärseks. See on omaette suur tehnoloogia.

***

Inimene on üks naljakas loom, imelise elu kõige omapärasem, suhteliselt viimase aja eksperiment. Elu kui tervik koos inimesega on põimunud üheks suureks keraks, kus kõik sõltuvad üksteisest ka kokku puutumata. Selles mõttes on inimese seosed eluga otsesed ja kui inimene neist irdub, siis hakkavad temas toimuma teatavad protsessid, tänu millele inimene kaotab suure osa oma looduslikust elava olevuse täiuslikkusest.

[väljavõtteid intervjuust Tarmo Tederiga "Rein Maran: loodusfilmi tegemine on tunnete mäng", Sirp, 22.02.2008]