Filmioperaator, -lavastaja ja -õppejõud Rein Maran on sündinud 13. septembril 1931 Tartus kooliõpetajate peres. Alg- ja keskhariduse omandas ta Tallinnas. Haridustee katkestas represseerimine, mis määras 25 aastaks stalinlikesse laagritesse. Ennetähtaegse vabanemise tõi Hruštšovi "sula". Lõplik õigeksmõistmine ja rehabiliteerimine toimus kolmkümmend aastat hiljem perestroika ajal. 1972. aastal lõpetas Maran kaugõppes kiitusega Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi teadusfilmi filmioperaatori erialal. Tema diplomifilm „Okaslinnus” sai samal aastal Üleliidulisel filmifestivalil Tbilisis peaauhinna kui parim populaarteaduslik film.

Rein Maran on töötanud kaevurina, elektrikuna, vedurijuhina, insenerina, 1957–1967 Eesti NSV Teaduste Akadeemia teadusfilmi ja -foto laboratooriumi juhatajana. 1967–1979 töötas Tallinnfilmis operaatorina, 1979–1996 Eesti Telefilmis operaatori ja režissöörina. 1996–2004 oli ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetooli juhataja, seejärel jätkas kuni aastani 2012 õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis, 2005–2015 oli ta Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi lepinguline õppejõud ainele ”Loodus inspiratsiooni allikana”. Omaaegsest Eesti Telefilmi loodusfilmide võttegrupist kasvas 1997 välja elusloodusest filme ja telesaateid tootev firma OÜ Gaviafilm, mille juhatuse esimees on Rein Maran.

Rein Maran on olnud aktiivselt seotud üldharidusliku loengulise tegevusega filmi ja loomingulise foto alal. Ta oli Tallinna Fotoklubi (1961) ja fotokunstnike loomingulise grupi STODOM liige (1964, koos Kalju Suure, Peeter Toominga, Tatjana Dobrovolskaja, Andrei Dobrovolski, Boris Mäemetsaga), kellega koos osales mitmesajal rahvusvahelisel näitusel. On illustreerinud mitmeid kunstiväljaandeid ("Eesti kunstiajalugu", "Gooti puuskulptuur Eestis").

Maran on osalenud enam kui saja eri žanris filmi loomisel: mängu-, kontsert-, dokumentaal-, teadus-, loodusfilmid, peamiselt Tallinnfilmi, Eesti Telefilmi ja Gaviafilmi firmamärgi all. Meelisteemaks Eestimaa loodus, loodusteemalisi autorifilme on ta loonud ligi poolsada. On põlisloodust jäädvustavate filmide stsenarist, režissöör, operaator, helisalvestaja ja produtsent. Need filmid on linastunud paljude maade teleprogrammides, osalenud ja leidnud tunnustust rahvusvahelistel ja kodumaistel filmifestivalidel. Alates 1994. aastast on Maran osalenud ETV saatesarjas "Osoon", tehes autorirubriiki "Kohtumised". Loodusfilmide tegijaid Eestis peale Rein Marani ei ole kuigi palju: Ago Ruus, Riho Västrik, Joosep Matjus, viimane on olnud ka Marani õpilane filmikoolis. Eesti tuntuima loodusfilmide looja 80. sünnipäeva puhul avati 13. septembril 2011 Tallinnas telemajas näitus "Loodusfilmi tuhat nägu" ning avaldati Marani elutööle pühendatud raamat "Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides". 90. sünnipäevaks 2021. aastal avati Eesti Rahva Muuseumis Rein Marani juubelinäitus „Hõimude hällimail“, mille puhul ilmus ka fotomapp filmi „Linnutee tuuled“ ekspeditsioonidelt kaasa toodud fotodega.

Lisaks arvukatele loodus- ja dokumentaalfilmidele on Maran olnud operaatoriks mängufilmide "Lindpriid" (1969), "Rasked aastad" (1973) ja "Värvilised unenäod" (1974) juures. 1979 lavastas telemängufilmi "Laanetaguse suvi".

Rein Maran on Eesti Kinoliidu liige 1977. aastast, 1980–1987 oli ta Eesti Kinoliidu filmioperaatorite sektsiooni ja teadusfilmi komisjoni esimees, 1989–1993 Eesti Kinoliidu juhatuse esimees, 1988–1999 Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni liige, 1999–2001 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalkunsti sihtkapitali nõukogu aseesimees. Ta on aastast 1991 Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu liige, aastast 1967 Eesti Looduskaitse Seltsi liige ja 2013. aastast Eesti Looduskaitse Seltsi auliige.

Rein Maran on pälvinud ENSV riikliku preemia (1987), Karl Ernst von Baeri medali (1984), Eesti Suure Looduskaitse märgi (1984), Eerik Kumari looduskaitsepreemia (1991), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia (1996), Valgetähe IV klassi teenemärgi (1999), Riigi kultuuripreemia (2008), Pimedate Ööde Filmifestivali elutööpreemia (2011) ja mitmeid muid aunimetusi.

Abikaasa Margit Maran (endise nimega Reinmann) on paljude tema loodusfilmide monteerija ja toimetaja. Rein Maranil on pojad Tiit Maran (s 1959, bioloogiadoktor), Uko Maran (s 1966, filosoofiadoktor teoreetilise ja arvutikeemia alal), Timo Maran (s 1975, biosemiootika doktor ja luuletaja) ja Arbo Maran (s 1985) ning tütar Kärt Maran (s 1980, tootedisainer ja ehtekunstnik).