Videokunstnik, maalija ning filmitegija Jaan Toomik on sündinud 2. oktoobril 1961. aastal Tartus. Pärast Haapsalu 1. Keskkooli lõpetamist 1980. aastal läbis ta aastatel 1981–1983 teenistuse Nõukogude armees Volgogradis. Varsti pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti Tallinnas, kus ta aastatel 1985–1991 õppis maalikunsti erialal. Töötanud on ta Eesti Kunstiakadeemia Interdistsiplinaarsete kunstide professorina ja maalikateedri juhatajana.

Alates 1980ndate lõpust pälvis Toomik Eesti kunstimaailmas tähelepanu maalijana, 1990ndate algusest aga installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kriitikud räägivad temast tihti kui rahvusvaheliselt enim tuntud kaasaegsest Eesti kunstnikust, viidates eelkõige tema paljukiidetud videoteostele (nt "Isa ja poeg", 1998). Ta on osalenud mitmetel kaalukatel suurnäitustel, nagu näiteks São Paulo biennaal (1994), "ARS ‘95" (1995), Manifesta 1 (1996), rahvusvaheline Veneetsia biennaal (1997; 2003), 4. Berliini nüüdiskunsti biennaal (2006) jne.

Toomiku kunstnikustrateegias leidis aset järjekordne muutus seoses 2007. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud isikunäitusega. Nimelt sisaldas see väljapanek lisaks tema uuematele maalidele ja videoteostele ka tema esimest katsetust filmilavastajana, milleks oli 35 mm kaameraga filmitud lühifilm "Armulaud" (2007, 12 min). Toomiku varasemate videoinstallatsioonide atmosfääri ilmselgelt kandvas filmis, kus dialoog peaaegu et puudub, mängis peategelast kunstniku kauaaegne sõber ja (teatud mõttes) alter ego Alar Sudak. Lühifilm osutus edukaks: "Armulaud" sai žürii eripreemia 54. rahvusvahelisel Oberhauseni lühifilmide festivalil ja 2011. aastal linastus see Pompidou keskuses ühes programmis koos Aleksander Sokurovi, Zbigniew Rybczyński ja Želimir Žilniki filmidega. 2010. aastal valmis Toomikul tema teine lühifilm "Oleg" (2010, 20 min, 35 mm), tumeda, süütundest kantud atmosfääriga psühholoogiline lugu, mis põhines nõukogude armeeteenistuse mälestustel 1980. aastatest. 2014. aastal filmiga „Maastik mitme kuuga“ realiseeris Toomik oma soovi lavastada täispikk mängufilm. Selles tegeleb ta samade küsimustega, mis on teda huvitanud kogu kunstnikukarjääri vältel: surma ja seksuaalsuse teemad, kehalised moondumised, reaalse ja unenäolise vahekorrad, inimese põhihirmud, võõrandumine maailmast ja iseendast.