18.11.1907–29.10.1973

Mängu- ja kroonikafilmide režissöör Aleksandr Mandrõkin sündis 18. novembril 1907. Ta lõpetas 1937 Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) režiiteaduskonna. Mandrõkin oli üks neist, kes suurtes NSV Liidu stuudiotes läbi ei löönud ja otsisisid seega võimalusi töötamiseks liiduvabariikide stuudiotes. 1947–65 tegi ta režissöörina 81 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti". Mandrõkin lavastas ka dokumentaalfilme ("Mu isamaa on minu arm", 1948, "Julgete sport", 1951, "Taassündinud Kreenholm", 1952, "Linn Emajõel", 1964, "Eesti põlevkivi", 1965, "Ilu argipäev", 1965). 1955 jõudis ekraanile Tallinna Kinostuudio ametlik esimene mängufilm, sisuliselt kontsertfilm "Kui saabub õhtu", milles esinevad lauljad, tantsijad ja näitlejad. Värvilise filmi Eesti silmapaistvatest loovisiksustest tegi Mandrõkin enda kirjutatud stsenaariumi põhjal, tundmata ise piisavalt selle maa ja rahva kultuuritausta ja kunstitraditsioone. Nagu peaaegu kõikide külalisrežissööride filmides, on liialdatud rahvuslike elementide kasutamisega, lootuses, et just nii sünnibki tõeliselt rahvuslik film.

Mandrõkin on lavastanud veel kolm mängufilmi. Ants Saare stsenaariumi järgi valminud draamas "Pöördel" (1957) püüti lahata maaeluga seonduvaid probleeme. Tegevus toimub allakäinud ühismajandis nimega "Võit", mille mahajäämust  saadetakse kõrgemalt poolt likvideerima uus aktiivne esimees. Tallinna Kinostuudio esimese laiekraanfilmi "Esimese järgu kapten" (1958) aluseks on Aleksei Novikov-Priboi samanimeline mereromaan. See on lugu lihtsast tsaarilaevastikus teeninud madrusest Zahhar Psaltõrjovist ja tema saatusekaaslastest, kes kujunevad revolutsioonisündmuste mõjul nõukogude meremeesteks. Eesti näitlejaist oli filmis kõige olulisem roll Olev Eskolal krahv Everlingina. Valter Kruustee originaalstsenaariumi põhjal vändatud "Perekond Männard" (1960) käsitleb töölisliikumist Eestis aastail 1918–1924, seda peamiselt kahe Tallinna töölisperekonna – klassiteadlike Männardite ja omakasupüüdlike Neiderite elusaatuse näitel.

Alles 1960. aastate lõpul tuli Tallinnfilmi kunstinõukogus pidevalt toimiva ametikeelena kasutusele eesti keel, sest ikka oli veel stuudios umbkeelseid venelasi. Tõsi, selleks ajaks oli juba lahti saadud eesti nõukogude mängufilmile aluse pannud, Venemaalt Eestisse head tööd otsima tulnud andetuist külalisrežissööridest Aleksandr Mandrõkinist, Viktor Nevežinist ja Mihhail Jegorovist.