Filmi- ja teatrikunstnik Peeter Linzbach sündis 16. augustil 1902 Peterburis joonistusõpetaja perekonnas. 1917 lõpetas ta Petrogradis reaalkooli, õppis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja 1917–1921 kunstiakadeemias maali erialal. Opteerus 1921 Eestisse. 1922–1929 jätkas kunstiõpinguid Pariisis, kus ta isa tegutses litograafina. Mingil ajal hakati eestlase puhul kasutama nime Pierre Linzbach. 1929–1939 tegutses kunstnikuna Pariisi filmistuudiotes, 1936 Inglismaal ja Portugalis. Pariisis vene-juudi päritolu kunstnik-lavastaja Lazare Meersoni (1900–1938) ümber koondunud sõpruskonda kuulus lisaks Linzbachile teisigi tulevasi filmipersoone: Alexandre Trauner (1906–1993), Eugène Lourié (1906–1991), Georges Wakhévitch (1907–1984), Robert Gys (1901–1977), Jean d’Eaubonne (1903–1971).

Linzbach oli üks kunstnikest režissöör René Clairi esimese helifilmi, prantsuse poeetilist realismi esindava  tragikomöödia "Pariisi katuste all" (1930) juures. Üheksa aasta jooksul osales ta 24 ekraaniloo loomisel. Naasnud Eestisse, töötas 1939–1941 Tallinna Töölisteatris, 1941–1949 ja 1953–1954 Draamateatris, 1949–1950 ja 1965–1966 (peakunstnikuna) Vene Draamateatris ning 1954. aastast ka Tallinna Kinostuudios (hilisemas Tallinnfilmis). Tõi eesti teatrikunsti uudse lakoonilise kujunduslaadi, kasutades lihtsas lavapildis palju heleda-tumeda kontrasti ja kujunduselementide sümboolikat.

Peeter Linzbach on teinud kujundused 15 Eesti mängufilmile ("Jahid merel", "Juunikuu päevad", "Vallatud kurvid", "Jääminek", "Jäljed", "Väike reekviem suupillile" jt). 1962 sai Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse.

Linzbach suri 27. jaanuaril 1973 Tallinnas. Samal aastal valmis Semjon Školnikovil portreefilm "Kunstnik Peeter Linzbach".

Tütar Tiina Linzbach töötas 1973–1993 filmikunstnikuna ning nukkude ja dekoratsioonide valmistajana Tallinnfilmis ja Nukufilmis.

Peeter Linzbachi kavandid filmidele Jahid merel (1955), Pöördel (1957), Esimese järgu kapten (1958), Veealused karid (1959), Perekond Männard (1960), Jääminek (1962)