Näitleja, teatrijuht, -lavastaja ja -pedagoog Ants Lauter sündis 5. juulil 1894. aastal Velise vallas Vigala kihelkonnas. Ta õppis Järvakandi ministeeriumikoolis, lõpetas 1911 Tallinna kaubanduskooli. Alustas teatritegevust 1913 Estonias inspitsiendina ja näitlejana, võttis lipnikuna osa Esimesest maailmasõjast, mängis 1916–18 Novgorodi teatris. Oli 1918–26 ja 1927–41 Estonia draamajuht ning 1926–27 Endla lavastaja ja näitleja. Mobiliseeriti reservohvitserina 1941 Punaarmeesse, osales Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite asutamises (1942) ja juhtis aastani 1944 selle draamatruppi (kirjutas seal lühinäidendid „Sides”, „Hirmu silmad”, „Naised”). Oli 1944–49 Estonia ja 1949–50 Draamateatri peanäitejuht (1950–51 näitleja), kosmopolitismis süüdistamise tagajärjel 1951–58 Vanemuise näitleja ja lavastaja (1953–55 kunstiline juht), 1958–59 Estonia direktor ja 1960–62 kunstiline konsultant. Olnud 1938–41 ühtlasi Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli ja 1946–50 Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktika õppejõud (aastast 1947 professor, tagandati ebaseaduslikult 1950) ning 1945–50 ja 1969–73 Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees. Lauter suri 30. oktoobril 1973. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Ants Lauter mängis rohkem kui 20 filmis („Mineviku varjud”, 1924, Eesti National Film; „W. M. W. 6”, 1936, Soome; „Andruse õnn”, 1955, ja „Mäeküla piimamees”, 1965, mõlemad Tallinnfilm; „Mehed ei nuta”, 1968, Eesti Telefilm; „Kuningas Lear”, 1970, Lenfilm), telelavastustes („Avarii”, 1959; „Parkinsoni seadus”, 1965; „Vana Võrukael”, 1967; „Draakon”, 1969) ja kuuldemängudes („Naatan Tark”, 1965).

Talt on ilmunud mälestuste ja artiklite kogumik „Käidud teedelt” (I 1979, II 1982), temast on film „Mõistus, tahe, töö ja Lauter” (1963, Eesti Telefilm). Lauter on Katri Kaasik-Aaslavi ja Vaino Vahingu näidendi „Teatriromanss” (2000) tegelasi. 2006 avati Veski küla Mäe talus Lauteri mälestuskivi. Eesti Teatriliit annab aastast 1975 välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.