08.03.1926–18.07.1984

Filmi-, teatri- ja telerežissöör ning lavapedagoog Grigori Kromanov sündis 8. märtsil 1926 Tallinnas teenistujate perekonnas. Lõpetas 1946 Tallinna 6. Keskkooli, õppis 1946–49 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis (ERTI); lahkus III kursuselt. 1953 lõpetas Kromanov Moskvas kiitusega A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio. Töötas 1952–56 V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana, oli 1956–61 Tallinna Televisioonistuudio režissöör (1962–63 ETV pearežissöör) ja 1963–81 Tallinnfilmi režissöör. Ta töötas 1966–84 (vaheaegadega) Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, olles 1981–82 ka Eesti NSV Riikliku Vene Draamateatri peanäitejuht. Grigori Kromanov suri 18. juulil 1984 Lahe külas Lääne-Virumaal (tollal veel Rakvere rajoonis) Eesti NSV Teatriühingu puhkekodus. Tema mälestusele on pühendatud Arvo Pärdi heliteos "Ein Wallfahrtslied" (1984), Irena Veisaité-Kromanova koostatud raamat "Lavastaja Grigori Kromanov: mälestused, artiklid, kirjad, päevikud" (1995) ja Jüri Sillarti dokumentaalfilm "Griša" (1996). Kromanov oli ENSV Teatriühingu (1953) ja Kinoliidu (1964) liige. Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1975).

Kromanov oli 1950–56 abielus näitleja Eva Novekiga, 1957–64 näitleja Ellu Puudistiga (nende poeg Igor Kromanov tegutses ajakirjaniku ja tõlkijana), 1964–75 kunstnik-grimeerija Silvia Reitel-Kromanovaga ja 1978. aastast leedu kirjandus- ja teatriteadlase Irena Veisaité-Kromanovaga.

Esimesed lavastajatööd tegi Grigori Kromanov Tallinna Televisioonistuudios. Ta on lavastanud Draamateatris ja Noorsooteatris ning teinud telelavastusi. 11. märtsil 1956 oli eetris esimene informatsioonisaade "Aktuaalne Kaamera" ning 1957 valmisid ETV kroonika- ja olustikufilmid "Eesti revolutsionäärid Leningradis", "Oktoobripäevi meenutades" ja "Tallinna noorsoofestival". Populaarseks kujunes koostöös reporter Rein Karemäega varjatud kaameraga filmitud otsesaadete sari "Missugused me oleme?" (1965). Lühikese ajaga kujunes Kromanovist režissöör-lavastaja, kes oli suuteline töötama tipptasemel ühtviisi nii teleteatris, filmis ja teatrijuhina kui ka andma pedagoogina edasi oma kogemusi TRK lavakunstikateedris.

Grigori Kromanovi kirjandusteostele tuginevad täispikad mängufilmid on põneva ja hoogsa tegevustikuga. Hästi võeti vastu juba tema esimene, Jüri Müüriga kahasse lavastatud "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964, aluseks Anton Hansen Tammsaare romaan). See on mõistulugu ühest Põrgupõhja talus elavast mehest, kes on küll kalevipoeglikult tugev, aga ka üksjagu juhm vägilane. Eduard Bornhöhe jutustuse järgi vändatud muusikaline seiklusfilm "Viimne reliikvia" (1969) on tänaseni üks Eesti kõigi aegade menukamaid kinolugusid, mis on linastunud enam kui 70 riigis. 1999. aasta tavatuks suvelavastuseks oli klassikafilmi eeskujul loodud Margus Kasterpalu, Ilmar Raagi ja Jüri Ehlvesti audiovisuaalne fantaasia "Viimne võttepäev" (vabaõhuetendust mängiti 23., 24. ja 25. juulil Põlvamaal Taevaskojas). Eesti Filmi Sihtasutuse ja Tallinnfilmi eestvõttel sai "Viimsest reliikviast" 2002. aastal esimene digitaalselt taastatud kodumaine ekraaniteos. 2009 restaureeriti Kromanovi teine kultusfilm "Hukkunud Alpinisti hotell" (1979). 2012. aasta augustis  mängiti "Viimset võttepäeva" Ugala suveetendusena Viljandi lossimägedes, lavastajaks on Peeter Simm.

Filme Kromanovil eriti teha ei lastud, seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel. Juba "Meie Arturiga" (1968, dokumentaalfilm Artur Rinnest) kaotas ta keelajate-käskijate silmis usaldusväärsuse, muutus neile oma kompromissituses ebamugavaks. Hiljem avanes võimalus kaotatud mainet parandada, kui ta nõustus enda kinnitamisega algselt üksnes plaanitäitena mõeldud ajaloolise seikluspõneviku "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) režissööriks. Ent taas suutis ta tööd lõpetades kõikvõimalikke ametnikke ära pahandada, kuna inimlikustas neidki persoone, keda tulnuks kehtivate ettekirjutuste kohaselt näidata lausnegatiivses valguses. Samas kutsuti Kromanovi pidevalt õppejõuks lavakunstikateedrisse, kus ta aga ilmselt nii oma kärsitu loomuse tõttu kui ka tervislikel põhjustel kunagi korraga pikemalt ei püsinud. Teatris jõudis Kromanov teha ainult seitse lavastust, neist kaks olid tudengite diplomietendused ning üks (Galini "Retro" Vene Draamateatris) teise mehe poolelijäänud töö lõpetamine. Tosinkond telelavastust ei ole kuuldavasti säilinud. Viie täispika mängufilmi tase küünib üle eesti keskmise. Just filmis, kõigi nende väljastpoolt pealesurutud takistuste kiuste, suutis Grigori Kromanov ehk kõige enam oma loomingulisi taotlusi realiseerida.