Avaleht » Filmitegijad

Vallo Kepp

Huviinfo

  • Vallo Kepp – mees, kes vaatab raamatute taha

    Tekst: Anneli Tõevere-Kaur

     Kes ma selline üldse olen, et julgen endale ette kujutada, nagu suudaksin Vallo Kepist kokku kirjutada vähegi mõistliku loo? mõtlen endamisi hetkel, kui mu selja taga sulgub Vallo rohelise puumaja uks ning koer hüvastijätuks rõõmsalt mu kätt limpsib. Tunnen ennast väikese ja mõttetuna nagu porikärbes. Kuigi olime eelnevalt kokku leppinud, et räägime raamatutest, ei osanud ma päriselt oodata sellist jutuajamist. See mees on ju kõndiv Eesti luule antoloogia! Selle asemel, et endasse ahmida kõike ja kogu aeg ning sellevõrra ka pealiskaudselt (nagu enamik meist teeb), on ta ennast jaganud kolme maailma vahel, kuid seda äärmiselt harvaesineva põhjalikkusega: filmid, luuleraamatud ja fotod. Võtan ennast kokku ja alustan algusest.

    Hubaseks sissetöötatud mööblitükid mõjuvad sama sõbralikult nagu Vallo ise. Akende taga on hulgaliselt päikest ja viimane kevadine lumi veeks muutumas. Tubade seinad koosnevad siin raamatutest. "Mu riiulid sisaldavad 95 protsenti luulet," ütleb Vallo selgituseks mu uudishimulikku pilku märgates. Marie Heiberg, Bernard Kangro, Betti Alver, Henrik Visnapuu, Ain Kaalep, Merca, Ervin Uibo, Uku Masing, Doris Kareva, Juhan ja Jakob Liiv, Kalju Lepik – vaid murdosa Vallo omandist, kõik hoolikalt lahterdatud ja omaette riiulitel. Eraldi on paigutatud vaimulik luule ning lauluraamatud, venekeelne luule, mis sisaldab muu hulgas tõlkeid idamaadest ning antoloogiad, neist kaks Vallo enda koostatud. "Fakt, et mina olen kokku pannud raamatu "Täis tähti jumallapse põll", on avanud mulle nii mõnegi ukse." Peale selle on Vallo kaante vahele pannud Peeter Sinki luulekogu "Taeva vari" ning talle endale vist kõige südamelähedasema, antoloogia "Ema, mu ema", mida illustreerivad Kaljo Põllu müstilised teosed.

    Imeteldava kiirusega toob Vallo oma kogust välja üha uusi ja uusi raamatuid, eripärasemad neist väljaandmisdaatumiga eelmisest ning üleeelmisest sajandist. Signeeringud, viited teistele teostele, pühendused ning ääremärkused hariliku pliiatsi või sulega, templid, ex-librised – need on märgid aja kulgemisest ning raamatute omanikuvahetustest – just need muudavad Vallo kogu iga raamatuarmastaja unistuseks. "Luuleraamatud jõuavad antikvariaati alati parvedena – see tähendab seda, et jälle on keegi ära surnud". Karm ja inimlik! Loen erinevaid pühendusi, mis on adresseeritud Vallole isiklikult: Viivi Luik – Vallo Kepile väga südamlikult. "Näed kuidas ta kirjutas "Inimese kapikesse"", kommenteerib omanik habemesse muheledes. Ain Kaalep – Vabandades kirjavigade pärast! Betti Alver on oma pühendust alustanud sõnadega – Lugupeetud kallis Vallo Kepp... Armas!  "Kangrol on väää-ga segane käekiri, Kalju Lepikul jälle kirbusitt! Jaan Kross, noh tema ei raatsinud midagi kirjutada, Ellen Niit armastab jälle värsse." Vahepeal palutakse mul silmad kinni panna ning esimeseks tutvumiseks ainult sõrmede abil metallreljeefiga kaunistatud sametköites albumit tunnetada. "Kujundus on mulle väga tähtis. Aeg-ajalt pean endale meelde tuletama, et kogun luuleraamatuid mitte kujundusi – vastasel korral toimub mu rahakotis mõrv". Imetlen eesti juugendit esikaantel ning üritan Vallo mitmekihilistel ja sisutihedatel ning välkkiirelt vahetuvatel teemadel silma peal hoida.

    Endalegi üllatuseks tühjeneb mu teetass, kuigi ma ei saa õieti aru, millal, sest pliiats krabiseb lakkamatult ning rändab koos minu ja kaustikuga teise tuppa, kus seisavad kastides Vallo fotokogud. "Olen oma elu jooksul pidanud läbi ajama väheste materiaalsete vahenditega ja nii seisavadki mul mõned tuhanded negatiivid oma aega oodates". Siiski-siiski, mu silme ette tõstetakse hingematvad mustvalged fotod, mis on näitustel väljas rippunud ning teevad seda tulevikus kindlasti veel ja veel: Bernard Kangro oma Rootsi-kodus Lundis; kipitust kurku tõstev foto mahalöödud pilguga Doris Karevast, teine foto temast vanal mureneval kivitrepil koos valge tuviga; Peep Ilmet oma Läänemaa maakodus, seljaga fotograafi poole, järgmisel fotol näoga; Mats Traat "mees kes kunagi ei naera" Vallo teostuses särava naeratusega; neli eriliselt emotsionaalset fotot Juhan Viidingust, pildistatud ETV stuudios – ülimalt minimalistlikud; kipitus tuleb tagasi; käsipõsakil Debora Vaarandi jne jne. "Viskab siin oma räpase voodi peale luuletajate pildid ja arvab, et ta on keegi," iroonitseb Vallo enda kallal.

    Kolmandat rada, mida Vallo tallab, teab ETV inimene kõige paremini. Tema mõtteid oma tööst aga mitte. Ei hakka minagi neid siin paljastama, panen kirja ainult ühe lause: "Olen õppinud režissöör-operaatoriks ning Eesti Telefilmis töötades harjunud operaatori tööle just režissööri pilguga vaatama, siit ka minu raskused teletööga harjumisel – alates filmi mõttemaailmast ja lõpetades nn. meeskonnatööga, kus ma võttele sõites ei tea, mida ma õieti "võtma" lähen."

    Vallo on läbi elu otsinud hingesugulasi ja kõige rohkem on ta neid leidnud oma raamatutes – nii näib mulle. Seda tüüpi inimesi, kes lugemise ajal hoolikalt viimistletud mõtet kohates leheküljele mõnusalt viibima jäävad, võib ilusa ja lihvitud keelekasutuse järgi hõlpsasti ära tunda – Vallo kuulub nende eliidi hulka (kuigi armastab ka vürtsikat "talumehe-keelt" ja vahel südamest ning ropult ütelda).

    Veel usun ma seda, et kõige paremini räägivad tema kolmest omavahel tihedalt seotud maailmast Vallo enda poolt kirja pandud mõtted, millest väikese valiku lõpetuseks ära toon:

    /Luuleraamatut ei omandata juhuslikult./Luuleraamatusse midagi sisse kirjutada – see on pidulik hetk./Luulefoto ja luulefilm tekivad uudishimust raamatute taha vaadata./Kas vaevutajutav luulekujund annab tõlkida seisva või liikuva pildi keelde?/On ta loetav kõikidele või ainult luuletundjale?/Kas suutsin suruda must-valgesse fotosse toretsevate värvide ülbuse – sageli jäin vist alla.../Hoida pilti ajalikust elust kauem – ka enda omast – püüan siiamaani./

    Vallo armastab vahel tundide kaupa oma lemmiktugitoolis istuda, mõtelda ja lihtsalt vaadata, kuidas õhtu saabudes hämardub. Õndsus?

    [ilmunud ETV siselehes Telekäija, aprill 2003]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm