Ants Eskola

Vaata ka Ants Esperk

Näitleja Ants Eskola (kuni 1935. aastani Gerhardt Esperk) sündis 17. veebruaril 1908. aastal Tallinnas. Ta õppis 1918–1924 Tallinna Reaalkoolis ja 1924–1925 Riigi Kunsttööstuskoolis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) Günther Reindorffi graafikaklassis. Õppinud laulu Armanda degli Abbati ja Helmi Eineri juures. Eskola võeti 1925. aastal teater Estonia õpperühma, samal ajal asus ta Estonias tööle ka näitlejana (1925–1941). Oli 1941–1946 väljasaadetuna Solikamskis, peale seda töötas uuesti Estonias ja Rakvere teatris, aastatel 1949–1965 Draamateatris ning 1966–1983 Noorsooteatris (praegune Linnateater). Mänginud rohkem kui 30 filmis („Päikese lapsed”, 1932, Theodor Lutsu stuudio; „Pöördel”, 1957, „Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1964, „Indrek”, 1975, „Kõrboja peremees”, 1979, kõik Tallinnfilm; „Jäljed lumel”, 1955, „Vaikne hooaeg”, 1968, mõlemad Lenfilm; „Nõukogude Liidu suursaadik”, 1969, Mosfilm; „Kolme katku vahel”, 1970, Eesti Telefilm), telelavastustes (Hauseri „Valge veri”, 1959; Gruszezneski „Suur Bobby”, 1962; Dürrenmatti „Meteoor”, 1969; Bunini „Öisel merel”, 1977) ja kuuldemängudes (Tolstoi „Elav laip”, 1956; Cronini „Tsitadell”, 1956; Büchneri „Dantoni surm”, 1963). Toonase töö suurima tunnustusena pälvis 1964. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ants Eskola suri 14. detsembril 1989. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Ants Eskola oli tuntud ka maalijana ja enne Teist maailmasõda meeleolulauljana. Ta on kirjutanud oma elu- ja loometeest raamatu „Näitleja on ajastu lühikroonika“, mis ilmus 1986. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Temast on filmid „Ants Eskola” (1968, Eesti Telefilm) ja „Ants Eskola: olla või mitte olla” (2008, režissöör Ants Eskola lapselaps Kristjan Paul Virve). Tema vanglakirjad on publitseeritud raamatus „Härra Ants. Ants Eskola kirjad Hugo Laurile Solikamski vangilaagrist“ (2005, koostanud Irja Vaher).

Ants Eskola vend Olev Eskola oli samuti teatri- ja filminäitleja.