Ülo Vinter

03.01.1924–02.07.2000

Helilooja Ülo Vinter sündis 3. jaanuaril 1924 Tallinnas. Lõpetas 1951 Tallinna Muusikakooli muusikateooria ning 1956 Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal Villem Kapi õpilasena. Töötas 1956–1969 Eesti Raadios muusikatoimetajana, 1969–1986 Eesti Telefilmi muusikatoimetajana ja ka Eesti Reklaamfilmi muusikatoimetajana. 

Ülo Vinteri loomepärandi kaalukaima osa moodustavad lavateosed (muusikalid, balletid) ning muusika nuku- ja telefilmidele. Lisaks on ta kirjutanud sümfoonilist muusikat (sh orkestrisüit „Paunvere“), lastelaule, koorimuusikat, levimuusikat (sh laule ja teoseid kergemuusikaorkestrile) ja kammerteoseid. Tema loomingus leidub lürismi ja huumorit, loodusekujundeid ning karakterpildikesi. Mitmed teosed on pälvinud auhinnalisi kohti loominguvõistlustel. Vinteri tuntuim teos on lastemuusikal „Pipi Pikksukk“ (1969, koos Ülo Raudmäega), mida on eesti teatrilavadel kõige arvukamalt etendatud. Ainuüksi esiklavastust mängiti Estonias 410 korda. Muusikalist pärit „Laul Põhjamaast“ kuulub laulupidude repertuaari kullavaramusse.

Ülo Vinter on helilooja või toimetajana olnud tegev ligikaudu saja filmi juures. Eriti tuntud on tema loodud muusika ja laulud sellistele filmidele nagu „Mehed ei nuta“ (1968), „Noor pensionär“ (1972) ja „Siin me oleme“ (1979). Viimasest on populaarseks saanud laul „Majakene mere ääres“. Lisaks on tuntud ka laul „Nõia elu“ telelavastusest „Väike nõid“ (1975). Kogu elu jooksul on heliloojale südamelähedane olnud Oskar Lutsu „Kevade“ teema. Kirjandusteose ainetel on ta loonud balleti „Kevade“ (1967), kaks muusikali pealkirjaga „Kevade“ (1981 ja 1991), lavalise kantaadi „Kevade ehk pildikesi koolipõlvest“ (1983) ja muusikalise lastefilmi „Kevad südames“ (1985).

Allikad:
http://www.dcc.ttu.ee/bands/get.asp?ident=4066 (12.08.2016).
Eesti Muusika Infokeskus, http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=139&lang=est&action=view&method=biograafia (12.08.2016).