Elbert Tuganov

22.02.1920 Bakuu – 22.03.2007 Tallinn

Eesti nukufilmitraditsiooni rajaja, nukufilmirežissöör ja stsenarist Elbert Tuganov sündis 22. veebruaril 1920 Bakuus osseedi aristokraadist isa ja eestlannast ema pojana. Elberti isa oli skulptor. Aastal 1927 saatsid vanemad ta elama Saksamaale Berliini, kus elas ja tegutses näitlejana Elberti emapoolne tädi. Berliinis elas ta kõik oma kooliaastad ja lõpetas seal 1939. aastal Fichte-nimelise gümnaasiumi. Algkoolis avastas klassijuhataja poisi kunstiande ja äratas temas huvi filmikunsti vastu. Noor Tuganov osales vene skaudiliikumises, teenis gümnaasiumis käies õhtuti raha statistina varietees ja sigaretimüüjana öölokaalis. 1936. aasta Berliini olümpiamängude ajal oli saksa, inglise, vene ja eesti keelt valdav noormees välissportlastele giidiks ja tõlgiks. Aastatel 1937–1939 töötas Tuganov kolmes Berliini joonisfilmistuudios, kus tegi kõiki töid, mis joonisfilmis teha tuleb. Viimases stuudios Döring-Film-Werke spetsialiseerus ta värvijaks.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1939 tuli Elbert Tuganov Eesti Vabariigi kodanikuna Eestisse vabatahtlikult sõjaväkke sundaega teenima, et pärast seda astuda Saksamaal ülikooli arhitektuuri õppima. Isapoolseid esivanemaid, osavaid džigitte meeles pidades valis Tuganov ratsaväe ja teenis Tartu ratsarügemendis, hiljem Tallinna sõjakooli õppeeskadronis kapralina. 1. septembrist 1940 kuulus Tuganov juba Punaarmee koosseisu. 1941 alanud sõja tõttu kolis Tallinna sõjakool Tjumeni linna ida pool Uuraleid. Eesti Korpuse tagavarapolgus teenis Tuganov läbi kogu sõja, saades nooremleitnandi pagunid, kuid pääsemata kordagi rindele.

Pärast demobiliseerimist 1946. aastal asus Tuganov tööle stuudios Tallinnfilm, kus tema rolliks oli tiitrite ja pealkirjade loomine. Kui 1950. aastatel hakati Tallinnfilmis tootma mängufilme, sai tema vastutusalaks kombineeritud merevõtete teostamine. Tuganovi konstrueeritud animeeritud võtete seadis, nn multipink, sai põhjuseks, miks heatahtlik Moskva filmitootmise ülemus soovitas Tallinnfilmil hakata tegema joonisfilme. Joonisfilmi ei jõudnud aga stuudio ülal pidada, nii otsustas Tuganov nukufilmi kasuks. Ta leidis taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutu “Palle üksinda maailmas”, kus on vaid üks tegelane, valis töögruppi noore operaatori Aimeé Beekmani, kunstnikuks Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi, heliloojaks Boris Kõrveri. “Peetrikese unenägu” valmis 1958. aastal. Kolmas nukufilm “Metsamuinasjutt” (1960) Oskar Lutsu “Nukitsamehe” ainetel tõi filmifestivalil Bukarestis 1960. aastal esimese rahvusvahelise auhinna eesti filmikunstile, “Ott kosmoses” (1961) aga eriauhinna rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Deauville’is 1963. aastal. Viienda nukufilmiga “Mina ja Murri” (1961) kasvas stuudio filmirühm juba kahekümne inimeseni. Regulaarne nukufilmitootmine oli loodud. Aastatel 1958–1963  on esimese üheksa nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov. Siis debüteeris tema senine operaator Heino Pars filmiga “Väike motoroller” (1963).

Tuganovi vallatud lastefilmid on täis ootamatusi ja väldivad liigset moraliseerimist, kuid seal on alati teatav sõnum. Järk-järgult läks Tuganov üle täiskasvanute teemadele ja hakkas eksperimenteerima lamenukkudega. Filmid “Just nii” (1963), “Park” (1966), “Jonn” (1966), “Hammasratas” (1968) ja “Jalakäijad” (1971) pilasid nõukogude bürokraatiat. Ka tema lõbusates lastefilmides nagu “Hiirejaht” (1965), “Ahvipoeg Fips” (1968), “Aatomik” (1970), “Aatomik ja Jõmmid” (1970) säilivad satiirilised noodid. Ent hoogne huumor prevaleerib paroodilistes filmides “Eesel, heeringas ja nõialuud” (1969) ja “Verine John” (1974).

Aimefilm “Žanri sünd” (1967) võtab kokku animafilmi tekkimise ja kujunemise XIX-XX sajandi vahetusel. Sama ainevalda käsitleb Tuganovi väike raamat “Liikuvad pildid” (1979).

Eksperimenteerida armastas Tuga­nov eluaeg. Piksillatsioon­filmi­mi­se abil tegi ta reportaaži laulupeost (“Inspiratsioon”, 1975). Ja teadaolevalt on maailma esimene stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).

Kokku valmis aastatel 1958–1981 Elbert Tuganovil kolmkümmend kaheksa nukufilmi, millest enamikule kirjutas ta ise ka stsenaariumi. Oma karjääri lõpuaastatel keskendus ta aga reklaamfilmide loomisele. Aastatel 1983–1985 oli ta üheksa reklaamfilmi režissööriks.

Elbert Tuganov oli 1981. aastast Eesti NSV Kinoliidu juhatuse liige. 1975. aastal pälvis ta Eesti NSV riikliku preemia ja 1977 ENSV rahvakunstniku aunimetuse. Eesti nukufilmi rajamise eest andis Eesti Kultuurkapital talle elutööpreemia (1995), Pimedate Ööde filmifestival oma elutööpreemia (2005), president Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2006).

1998. aastal avaldas Tuganov kirjastuses Olympia oma memuaarid "Jalutuskäik läbi sajandi". Ta on tõlkinud eesti keelde ka Põhja-Osseetia rahva eepose “Nardid” (2005).

Aastal 2008 valmis Eesti Nukufilmi 50. juubeli puhul Elbert Tuganovi ja Heino Parsi loometööd tutvustav dokumentaalfilm "Aja meistrid" (režissöör Mait Laas).

Vaata ka:
Teder, T. (1999). Elbert Tuganovi jalutuskäik läbi sajandi. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 124-126.
Ruus, J. (1991). Vastab Elbert Tuganov. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 4-15, ill.

Jaan Ruus: „Kui kogukas eesti animafilmi püramiid ümber pöörata, hoiab selle tippu illusoorse animamaailma ainurajaja Eestis Elbert Tuganov. Tuganov koondas enda ümber Eesti loova intelligentsi ja tema filmid on seepärast eesti maitsega Maakera kunst. Kuid selle jarkost’i (ereduse) asjus mõtlen ma alati, et peab olema hea lõunamaa veri, et nukkudesse sisse panna hing (anima). Nii nagu lõi Norra nukufilmi itaalia verega Ivo Caprino.
/---/

Tuganovi mitmekülgne kunstianne kasvas Tšehhi ja Inglise animatsiooni mõjuväljas. Teda on mõjustanud tšehhi huumor ja inglise nukufilmide fantaasia ja särav tehnika. Tuganovi filmide fooniks sobivad Kanada animaatorite, poolaka Jan Lenica, tšehhi animaatori Jiří Trnka tööd. Kuid teda on mõjutanud ka vene suurmeistri Aleksandr Ptuško „Uus Gulliver“ (1935). Heas nukufilmirežissööris peab olema kunstnikku, skulptorit, arhitekti, karikaturisti.“
Ruus, J. (2013). Eesti filmi täheatlas. Tallinn: Hea Lugu, lk 298-299.