Avaleht » Filmitegijad

Andres Sööt

Huviinfo

  • Tsitaate

    „Ei kujutagi ette, et teeksin filme nii, et mul pole käes kaamerat. Nägemine läbi kaamera on ikka hoopis midagi muud kui režissöörina jälgida kõrval toimetava operaatori tegemist. Ma ei oska teisiti, pean mõtlema läbi kaamerasilma. /…/ Ja filmimisel on minu põhimõtteks ikka see, et püüda kätte saada elu sellisena nagu ta on.“
    Teder, T. (2010). Andres Sööt: „Ma pean mõtlema läbi kaamerasilma”. Sirp, 19. veebr.

    „Dokumentaalfilmi võlu läheb minu jaoks kohe kaduma, kui sealt paistab avalikku või poolpeidetud lavastust või selle elemente.“
    samas

    Mõned asjad, mida tean Andres Söödist

    Dokumentalist Andres Sööt pälvis Eesti Vabariigilt kultuuri elutööpreemia. Õnnitleme!
    (ilmunud Eesti Ekspressis, 26. veebruaril 2010)

    1. Andres Sööt on dokumentalist, tema filmid on suurepärased ajadokumendid, aga filmi ta ise dokumendiks ei pea. „Üksik ehituskivi, üksik filmikaader on ajadokument, aga kividest ehitatud maja on ehitaja nägu,” ütleb Sööt.

    2. Söödile on film nii dokument kui ka kunst. Kas neid asju aga üldse ühendada saab, selles ta kahtleb sügavalt. Liiga lahku veavad objektiivne dokument ja mänguline kunstilisus. Pealegi seab „päriselt elava inimese” filmimine ranged lubatavuse piirid. Kuid uurimus tuleb Söödil vaatemängulises vormis ja dokument esitab inimest teatavas situatsioonis.

    3. Sööt oskab inimese käitumist ette näha. Filmimisel pole tal vajadust provotseerida, sest ta valib eelnevalt sellise „piinapingi situatsiooni”, kus inimene peab demonstreerima oma sisemist mina.

    4. Näib, et Söödile on see, mida ta ütleb, tähtsam sellest, kuidas ta ütleb. Tema enda arusaamine pole välja öeldud otsesõnu, kuid on vaatajale täiesti üheselt mõistetav. Kino on Söödile elu läbi suurendusklaasi, seejuures mahukas ja paljutähenduslik elu, mis vastandub kinodes esitatava dekoratiivse mängufilmiga ja TV-s näidatava illustratiivse teabefilmiga. Kino pole talle pelk infosignaal ega märk, vaid vastandirikas elu.

    5. Sööt oskab distantseeruda maailmast, filmitavast, valitsevast riigikorrast, kuid säilitab sisimas harmoonilise tasakaalu.

    6. Noorele Söödile meeldis näidata inimesi avarustes: merel, õhus, mägedes, Eesti Aafrikas, Antarktises. Loodus on avar ja rikkumatu, jõuline. Sellesse keskkonda tulnuile saab loodus proovikiviks. Näiliselt argistes situatsioonides hakkab eralduma hetkeline, ajaline, võlts. Langevad dekoratsioonid ja jääb igavene, ajatu.

    7. Kino on Söödile mälu. Kõiki tema filme läbivad kultuuriteadvust kujundavad asjad ja nähtused. Inimesed, asjad, keskkond, arhitektuur aitavad orienteeruda kultuurikeskkonnas, aitavad vältida isiksuse killustumist.

    8. Sööt tahaks vaadata ringvaadet Paabeli torni ehitamisest ja sünkroonintervjuud Aristotelesega.

    (Jaan Ruus aastal 1993)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm