Johannes Pääsuke

30.03.1892–08.01.1918

Fotokunstnik, filmioperaator ja -lavastaja Johannes Pääsuke sündis 30. märtsil 1892 poepidaja Jaani ja Elli kuuelapselise pere neljanda lapsena. Andmed tema koolituse kohta on puudulikud, kuid ärimeelega isa väärtustas haridust ning pere varanduslik olukord seda ka võimaldas. Fotokunsti saladusi õppis Pääsuke ühe seni täpsemalt tuvastamata Tartu fotograafi juhendamisel. Juba 16aastasena (1908) algas tema tegevus professionaalse päevapiltnikuna. Fotograafina töötas Pääsuke peamiselt Eesti Rahva Muuseumi kaastöölisena ja peaaegu kogu tema fotopärand on hoiul ERMis (1134 fotot ja veidi vähem klaasnegatiive). 1913. aastast oli ta Eesti Rahva Muuseumi liige, muuseumiga koostöö oli viljakaim 1912–1914. Samal ajavahemikul tegutses Pääsuke aktiivselt ka kinokunsti vallas. Tartus Sergei Utotschkini lendamisest tehtud filmivõtteid (1912) loetakse Eesti filmi alguseks ja tema "Karujahti Pärnumaal" (1914) peeti aastani 2014 eesti vanimaks mängufilmiks, kuni leiti aasta varasem "Laenatud naene" (lavastaja teadmata). Juunis 1913 alustas Johannes Pääsuke Eesti Rahva Muuseumi lähetusel oma ligi kahekuist rännakut, mis algas Narvast ja viis mööda Põhja-Eesti rannikut läbi Keila, Haapsalu ning Lihula Muhu- ja Saaremaale. Fotod olid kvaliteetsed ja sisutihedad, kajastasid Eesti olustikku. 1914 fotografeeris Pääsuke koos kunstiajaloolase F. von Stryckiga Tartu vanemaid ehitisi, ilmselt isiklikul initsiatiivil ka agulimaju ja nende elanikke. Septembris 1915 mobiliseeriti Pääsuke Esimesse maailmasõtta, kus ta hukkus 8. jaanuaril 1918 Valgevenes rongiõnnetuses, olles vaid 25aastane.

Eesti esimene elukutseline filmimees jõudis oma fotoaparaadist ehitatud algelise filmikaameraga teha ligi 40 filmi, millest 10 on hoiul Eesti Filmiarhiivis. Johannes Pääsukese lühifilmidest on osa kas tervikuna või osaliselt säilinud: "Tartu linn ja ümbrus", "Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust", "Retk läbi Setumaa",  "Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul 1913", "Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50 aasta juubelipidustused", kroonikapalad "Vaatepilte Võrumaalt", "Estonia teater", "Suur Eesti laulupidu Pärnu noorte osavõtul" ja "Valgelille päev Tartus". Pääsuke tegi koostööd filmikompaniidega Pathé, Gaumont ja Eclair ning oli üks Estonia Filmi asutajaid. Tema dokumentaalfilmide iseloomustavaks märksõnaks on loomingulisus ja tugev kunstiline alatoon.

(Lühi)mängufilmi vallas sai ta "käe valgeks" tõsielul põhineva poliitilise satiiriga "Karujaht Pärnumaal" (1914), mis käsitleb allegoorilis-satiiriliselt eestlaste ja sakslaste kokkupõrget Pärnu linnakogu valimistel. Päevapiltnikuna leiba teenival Pääsukesel jäi see katsetus viimaseks, sest tema aeg kulus suuresti kohalike suursündmuste, riiklike tähtpäevade, kultuurielu ja spordivõistluste filmilindile püüdmiseks. Tänaseni kuuluvad eesti dokumentalistika kullafondi Johannes Pääsukese Eesti Rahva Muuseumi ülesandel valminud etnograafilised filmid ja kümned tuhanded klaasplaatidele jäädvustatud fotonegatiivid Eesti erinevaist paigust.

Johannes Pääsukese looming on huvi pakkunud mitmetele Eesti filmi- ja fotoajaloo uurijatele (Veste Paas, Peeter Tooming, Jaak Lõhmus, Peeter Linnap jt). ERMi fotokonservaator Jüri Karm koostas 1990. aastate keskel fotorändnäitused "Johannes Pääsuke – 100 fotot" (1992), "1913. J. Pääsuke saartel" (1993) ja "Meediate piirilt" (1995). 2003. aastal demonstreeriti Eesti Rahva Muuseumis umbes 90 fotost koostatud esinduslikku väljapanekut "Johannes Pääsuke. Mees kahe kaameraga", mida on hiljem eksponeeritud rändnäitusena nii Eestis kui välismaal. 2012. aastal andis Eesti Filmiarhiiv Eesti filmi 100. aasta juubeli puhul välja Pääsukese loomingule pühendatud kogumikplaani "Esimene... Pääsuke", millel on 9 digitaalselt taastatud filmi.

Pääsukesele järgnesid vennad Johannes ja Peeter Parikas, kes koostöös vendade Theodor ja Konstantin Märskaga asutasid Tartus filmiettevõtte Estonia Film (1919–32), ning üksikettevõtja Theodor Luts. Kõik nimetatud filmientusiastid töötasid algul "oma kulu ja kirjadega" ehk tegelesid filmi loomise spetsiifiliste küsimuste kõrval ühtlasi nende tootmise ja levitamisega. Orienteerudes oma töös paljuski riigi (st erinevate ministeeriumide) tellimustele, kajastasid nad omaaegseid tähtsamaid poliitilisi ja päevasündmusi ning asendasid sellega olematut riiklikku filmikroonikat.