Anton Mutt

22. juuni 1933 – 25. märts 2003

Fotograaf ja filmioperaator Anton Mutt sündis 22. juunil 1933 Tartus metsateadlase Vassili Muti pojana. Ta lõpetas 1956 Tallinna Polütehnillise Instituudi keemiainseneri ja tehnoloogina ning 1967 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) filmioperaatorina. 1956–90 töötas televisioonis, olles õpetajaks ja eeskujuks tervele põlvkonnale, kes katsetas õnnestunult uue meediaala, telekunsti võimalusi. 

Tagantjärele võib isegi öelda, et Tallinna Telefilmi – Eesti Telefilmi ajaloo operaatoritöö leheküljed on suuresti ühe mehe kirjutatud, alates Virve Aruoja lavastatud "Näitleja Jollerist" (1960), mis oli esimene täispikk mängufilm väikesele ekraanile. Järgnesid telemängufilmid "Romantikud" (1962), "Külmale maale" (1965), "Võlg", "Ühe suve akvarellid" (mõlemad 1966), "Pimedad aknad" (1968), "Kolme katku vahel" (1970). Ka esimene täispikk telemuusikafilm, Artur Rinne "Helisev päev" (1962) ja esimene eesti värvifilm "Katused ja korstnad" (1968) sündisid Anton Muti osalusel. Muusikat aga hinnatud kaameramees armastas ja selle kinnituseks on üle tosina muusikalise jutustuse, mis ikka ja jälle teleekraanile jõuavad: "Kolmest kaheteistkümneni", "Laul, ava tiivad" (mõlemad 1965), "Katused ja korstnad" (1968), "Ahvatluste tund" (1970), "Leigarid" (1971), "Hõbelaev" (1973), "Oreli sisse minek" (1974) jt. Ühtekokku osales Mutt vähemalt 100 filmi võtteprotsessis.

Anton Mutile, kes tundis peensusteni mustvalge filmilindi võimalusi, ei olnud ükski žanr võõras. Ta tunnetas, et filmidokumentalistika, meie elu elav ajalugu, on kõnekas järeltulijatelegi, kui on avastatud kõnekad faktid ja need kujundlikku pildi-, heli- ja värvikeelde talletatud.

"Anton Mutt ja Ülo Raudmägi tegid algul ainult pilte. Nad tahtsid aga väga filmi teha. Kui nad lõpuks kitsasfilmi kaamerad said ja Anton Mutt (TPI keemiainsener aastast 1956) retseptid tõi, ostsime kohe kõik komponendid ja ma segasin ilmutuslahuse, kinnituslahuse, loputusveed ja kallasin need ilmutusmasina paakidesse. Eriretsepti järgi tuli segada veel lisalahus, mida kallati juurde siis, kui mingi osa filmi oli juba masinast läbi käinud. Tegelikult oli masin mõeldud 35 mm filmi ilmutamiseks. Et õnnestuks ka 16 mm filmi töötlemine, tõi Ülo Raudmägi kodunt oma tütre kummist konna või krokodilli, mille me lõikasime seibideks ja sobitasime rullidele, et film edasi liiguks." (Helgi Tomson)