Sulev Luik

Näitleja Sulev Luik sündis 16. aprillil 1954. aastal Kilingi-Nõmmel Pärnumaal. Tema muusika- ja teatriande esimeseks kujundajaks sai Kilingi-Nõmme Keskkoolis tuntud muusikaõpetaja Olev Sepp. Luik lõpetas 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)  lavakunstikateedri VII lennu. Aastatel 1976-1988 töötas Luik näitlejana Noorsooteatris (praegune Linnateater) ja 1988-1997 Eesti Draamateatris.

Sulev Luik oli omapärase näo ja kummaliselt nihestunud võluga näitleja. Lavakunstikateedri lõpetamisega samal aastal astus ta nagu ilmutus Estragonina publiku ette Lembit Petersoni kuulsas lavastuses "Godot’d oodates" (Noorsooteater 1976). Paljude jaoks ta ilmutuseks jäigi. Ka oma teise tipprolliga – Raimond Valgrena "Valge tee kutses" (Noorsooteater 1985). Väga paljude teatrirollide kõrvale mahub üle 30 filmirolli, millest kindlasti tuntuim on Luarvik Luarvik „„Hukkunud alpinisti“ hotellis“ (1979).

Sulev Luik mõrvati 29. juunil 1997. aastal Tallinnas.

Kirjastuselt „Tänapäev“ ilmus 2011. aastal  Rait Avestiku koostatud Sulev Luige biograafia.

Näitleja Markus Luik on Sulev Luige poeg.

Allikad:          
Sulev Luik, http://www.dcc.ttu.ee/Bands/get.asp?ident=5563
Teatritasku, http://teatritasku.ee/sulev-luik-muinajutuvestja-tulnukas-naabripoiss/
Eesti Elulood (2000). Eesti Entsüklopeedia, 14. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 260.

Rein Heinsalu, psühholoog ja teatriteadlane: „Sulev Luik oli üks kõige eripärasemaid eesti näitlejaid 20. sajandil. Juba tema nägu, mis oli midagi Anatoli Solonitsõni (Tarkovski üks lemmiknäitleja, peaosa „Andrei Rubljovis“) ja Hermann Hesse vahepealset: kõrge, hästi avar laup ja kitsas, justkui veidi kurnatud nägu. Panso tahtis ta lavakast teisel kursusel välja visata, ütles: “ Teil on nägu nagu plate, ei loe midagi välja!”Nagu hiljem nentis ta kursusekaaslane, lavastaja ja pedagoog Lembit Peterson: “Luik ei läinud siis veel lahti.”

Kõige erilisemaks tegi Sulevi tema mängustiil: mingid hetked justkui nagu ei reageeri ja siis reageerib veidi närvilise, plahvatusliku jõuga – ja siis võis sulguda taas. Et uuesti paisata energiat – groteski, draamasse, kooomikasse…

Tal oli tohutu hea absurdihuumoritaju: terane, vaimukas, lõikav. Hiiglasuured lapsesilmad – nagu Jüri Järvetil. Mis pikemas vaates tema kõhna näo juures mõjusid kuidagi traagiliselt, alati ehtsalt.“ /---/

Teatritasku, http://teatritasku.ee/sulev-luik-muinajutuvestja-tulnukas-naabripoiss/