Avaleht » Filmitegijad » Toimetajad
Filmiprodutsent Reet Sokmann on sündinud 29. augustil 1953 Tallinnas. Ta lõpetas 1971 Tallinna 2. keskkooli ning asus samal aastal tööle Eesti Televisiooni, kus töötas mitmetel ametikohtadel (režissööri assistendi, tootmisjuhi ja produtsendina) noorte- ja lastesaadete toimetuses ning Eesti Telefilmis. Töö kõrvalt on ta läbinud mitmeid erialaseid koolitusi, sh 1985–1992 Bornholmi koolituskeskuses Taanis. Töötas 1993–1997 Eesti Telefilmi tootmisjuhina ja 1997–1998 ETV koostööfilmide toimetuse peatoimetajana. Ta on 1998. aastal asutatud filmitootmisfirma F-Seitse üks omanikest, produtsent ja juhatuse esimees ning aastast 2007 filmitootmisfirma Minor Film juhatuse liige ja produtsent. Samast aastast juhib Eesti rahvusfilmograafia loomist elektroonilise andmebaasina, olles MTÜ Eesti Filmi Andmebaas juhatuse liige ja projektijuht.
Reet Sokmann on osalenud rohkem kui 100 filmi loomisel. Ta on teinud koostööd Andres Söödi, Lennart Mere, Peep Puksi, Sulev Keeduse, Rein Marani, Valentin Kuigi, Dorian Supini jt režissööridega. Aastatel 1999-2001 oli ta Eesti Filmi Sihtasutuse ja ASi Tallinnfilmi nõukogu liige.
Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaar (ametlikult Mark-Toomas Soosaar) on sündinud 12. jaanuaril 1946 Viljandis. Ema Lydia Nirk-Soosaar oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. Suure osa kooliajast õppis Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. Keskkoolis, lõpetas 1964 C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli. 1965–1970 tudeeris Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI), lõpetades operaatorina. Töötas 1970–1978 Eesti Televisioonis ja 1978–1991 Tallinnfilmis režissööri-operaatorina. Seejärel kolis Pärnusse ja asutas ühe-mehe-stuudio Weiko Saawa Film. Soosaar on Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rajaja ning Pärnu Rahvusvahelise Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festivali korraldaja.
Helioperaator ja dokumentaalfilmide režissöör Enn Säde on sündinud 18. oktoobril 1938 Pärnus tisleri peres. Lõpetas 1961 Leningradis Kinoinseneride Instituudi helitehnika eriala heliinsenerina. Samal aastal asus tööle Tallinnfilmis heliinseneri ja helioperaatorina(-režissöörina), 1978. aastast ka dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör. Selle kõrval oli Eesti Telefilmis ametis lepingulise helimehena. 1993. aastast vabakutseline. 1990 valiti NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nika nominendiks, s.t ta oli üks kolmest parimast helimehest tollases impeeriumis. ENSV teeneline kunstitegelane 1988, Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik 2001, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia laureaat 2013, PÖFFi elutööpreemia laureaat 2019 ja riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat 2021.
Vaata intervjuud: Intervjuu Enn Sädega
Produtsent Ermo Säks on sündinud 18. oktoobril 1984. Õppinud Tartu Tamme Gümnaasiumis ning Heino Elleri Muusikakoolis klassikalise laulu erialal. Lõpetanud Tallinna Ülikooli Balt Filmi- ja Meedikooli mängufilmi produtsendina (BA) ning teleproduktsiooni ja dokumentalistika magistriõppe cum laude.
Operaator Andres Sööt on sündinud 4. veebruaril 1934 Paides vannutatud advokaadi Andreas Leppiku pojana. 14. juunil 1941 isa arreteeriti, mahalaskmisotsus asendati hiljem 10–aastase vangilaagriga (Andreas Leppik suri aprillis 1945 Sverdlovski oblasti vangilaagris). Koos ema ja noorema vennaga Tomski oblastisse küüditatud Andres lõpetas võõrsil 4-klassilise algkooli. 1947. aasta sügisel avanes tal võimalus pooleldi salaja Eestisse tagasi tulla, kus tollal alaealise nooruki adopteerisid tema vanemate tuttavad. Suurte raskustega (ankeet!) pääses ta õppima Tartu Raudteetranspordi Tehnikumi, mille lõpetas 1954 (erialaks liiklus ja kaubavedu). Esimesed filmialased töökogemused omandas 1954–1957 operaatori assistendina Tallinna Kinostuudios. Lõpetanud 1963 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi operaatorina, töötas ta lühemat aega Habarovskis Kaug-Ida Kroonikastuudios, kus valmisid kaasoperaatorina „Kaug-Ida jutustused“ (1965) ja „Sahhalini kalakasvatajate juures“ (1966). Sööt töötas 1963–1972 Tallinnfilmis, 1972–1980 Eesti Telefilmis ja 1980–1994 taas Tallinnfilmis režissööri ja operaatorina. 1993. aastal rajas ta stuudio Monofilm, kuid on teinud koostööd ka teiste filmistuudiotega. 1999–2000 oli Eesti Kinoliidu esimees, kinoliidu liige alates 20. jaanuarist 1966.
Töötas Tallinnfilmis vaheaegadega 1968–94, direktorina 1989–1994. Oli Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi liige.
27.05.1951–18.11.2016
Filmi- ja telerežissöör ning toimetaja Mart Taevere sündis 27. mail 1951. Lõpetas 1969 Tallinna 10. Keskkooli ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli filoloog-toimetajana. Töötas 1976–1990 Tallinnfilmis kroonikafilmide toimetaja ja režissöörina, 1990–1993 vabakutseline, 1993–2004 ETV toimetaja, režissöör ja saatejuht. Aastast 2004 uuesti vabakutseline. Tegi stsenaristi ja režissöörina koostööd mitme filmitootmisfirmaga.
01.07.1922–31.05.1979
Dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöör Ülo Tambek sündis 1. juulil 1922 Tartus juristi ja kaadriohvitseri Elmar Tambeki pojana. Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani oli Elmar Tambek (24.12.1897–26.06.1991) Vabariigi Presidendi Kantselei ülem. Äsjasest gümnaasiumilõpetajast Ülo Tambekist sai 1941. aastal punaarmeelane. Ta tegi kaasa Eesti Laskurkorpuse kogu võitlustee, astus 1945 NLKP liikmeks. Lõpetanud 1952 Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogina, töötas 1947–1953 Õhtulehe toimetuses, seejärel leidis oma tõelise kutsumuse filmikunstis. Töötas 1954–1979 Tallinnfilmis dokumentaal- ja kroonikafilmide toimetaja, stsenaristi ja 1966. aastast režissöörina. Lisaks filmitööle oli ta ka tõlkija, eestindades Eesti Riikliku Kirjastuse tellimusel Lev Leontjevi propagandistliku brošüüri „V. I. Lenini teosest „Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium““ (1952), I. Valentinovi „Jutustusi Aafrikast“ (1954) ning kaks romaani sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ – Robert Louis Stevensoni „Musta noole“ (1957) ja James Fenimore Cooperi „Viimase mohikaanlase“ (1957). ENSV teeneline kunstitegelane (1977).
Ülo Tambek on teinud režissöörina 66 kinoringvaadet „Nõukogude Eesti“, üle 40 dokumentaal-, õppe-, muusika- ja aimefilmi ning kirjutanud stsenaariume. Ta juurdles oma filmides tehnikamaailma ja põllumajanduse arenguteede üle, tutvustas kunstiinimesi ja nende loomingut. Paljud tema lavastused on läinud tähistena Eesti filmilukku: „Memento“ (1966), „Eduard Viiralt“ (1968), „Tuld kuningale“ (1969, Paul Keresest), „Eldoraado“ (1971), „Jõuproov“, „Kivihännad“ (mõlemad 1974), „Tantsib Tiit Härm“ (1975), „Tõuaretajad“ (1977), „Passioon“ (1978, Artur Kapist), „Lihtsalt kindral“ (1978, Lembit Pärnast), triloogia eestlastest punalenduritest („Esimesed viisnurgad“ 1970, „Lõhestatud taevas“ 1971, „Nende vastus“ 1976) ja mitmed teised. Ülo Tambek oskas oma filmides välja naerda nõukogude süsteemi lollusi ja just seepärast oli osa tema töödest pikalt "riiulis" („Talupojad“ 1968/1989, „Mitte üksnes leivast“ 1969). Mitu filmi keelati ideoloogilistel põhjustel.
Näitleja ja teatrilavastaja Peeter Tammearu on sündinud 31. juulil 1964. aastal Pärnus. Ta lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti erialal 1986. aastal. Aastani 1994 töötas ta Ugala teatris näitleja, lavastaja ja kirjandusala juhatajana, 1996–2002 Tallinna Linnateatris ja alates 2002. aastast Ugala peanäitejuhina, 2003–2009 direktorina ja kuni 2010. aastani näitlejana. Alates 2014. aastast näitleja ja lavastaja Kuressaare Linnateatris. Tammearu õpetab ka Viljandi Kultuuriakadeemias.
Töötas Tallinnfilmis režissööri assistendina, 1978–89 toimetuskolleegiumi liikmena. 1993. aastast Arno Tali Sihtkapitali tegevdirektor.
28.12.1929–01.12.2004
Ajakirjanik Esko Tasa õppis ajakirjandust Moskva kõrgemas mittestatsionaarses parteikoolis. Alustas Eesti raadios tööd 1963. aastal. Ta oli saate "Tere hommikust, põllumehed!" idee autor ja juht. Juhtinud ka "Mnemoturniiri" jpm. Töötas Tallinnfilmis toimetajana 1972–73.
Filmirežissöör ja -produtsent Ilmar Taska on sündinud 21. mail 1953 Kirovis väljasaadetute perekonnas. 1971 lõpetas Tallinna 22. Keskkooli (Jakob Westholmi Gümnaasium) ja 1976 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi filmiteadlasena. Teinud Rootsi Filmiinstituudi juures läbi kursused filmiteaduse ja massikommunikatsiooni alal ning täiendanud end Hollywoodis. 1976–1978 oli Tallinnfilmi stsenaariumide toimetuskolleegiumi liige, tegeles filmidega "Hukkunud Alpinisti hotell", "Navigaator Pirx" ja "Tuulte pesa". 1978–1985 elas Rootsis, tutvustas regulaarselt eesti kultuuri, filmi ja kunsti Rootsi TV saatesarjas "Grannland Estland" ("Naabermaa Eesti", 1986–87) ning töötas teatritruppidega Remote Control Productions ja Nordstjärna.
Filmimonteerija Tambet Tasuja on sündinud 25. septembril 1978 Rakveres. Õppis 1985–96 Rakvere Gümnaasiumis ja lõpetas 2000 Tallinna Pedagoogikaülikooli telerežii erialal. Teise kursuse lõputööks oli lühilavastus "Initsiatsioon kuldlõikes" (Jüri Ehlvesti novelli järgi). Kolmandal kursusel valmis tal portreesaade endisest lauljast ja laulupedagoogist Eda Zahharovast ning (koos Marko Piirsooga) teledokumentaal "Võõrana omal maal". Bakalaureusetööks oli Läänemaa Telestuudios valminud dokumentaal "Riigikogu, Eesti parlament" (1999). Oma esimese filmikogemuse sai Tambet Tasuja Ilmar Raagi mängufilmi "Tappev Tartu / Killing Tartu" (1998) võtetel. 1998–2000 töötas ta OÜ Läänemaa Telestuudios režissöör-monteerijana, 2000. aastast on Tasuja OÜ Tri Angle monteerija. Eesti Kinoliidu liige (2007). 2008 määras Eesti Vabariigi kultuuriminister talle kultuuristipendiumi filmiõpinguteks Los Angeleses (Video Symphony). 2020. aastast Ameerika filmiakadeemia (Academy of Motion Pictures Arts and Sciences) liige. Euroopa Filmiakadeemia liige.