Avaleht » Filmiliigid

Tuuline rand (1971)

Aadu Hindi romaani "Tuuline rand" ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 79:08

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Aadu Hindi romaani „Tuuline rand“ esimene raamat on selleks kirjanduslikuks aluseks, mille järgi autor ise, koos dramaturg Aleksandr Borštšagovskiga, kirjutas filmistsenaariumi. Tegevus toimub meie sajandi algul, vahetult enne 1905. aasta revolutsiooni.
Kohalik parun võttis Kaugatoma rannarahvalt nende maa ja andis selle sakslastele rendile, et Eestist saaks Saksamaa üks osa. Kuid merd ära võtta parun ei suutnud. Ja rahvas hakkas ehitama oma purjelaeva, mis peab andma leiba ja vabastama paruni võimu alt. Parun teeb kõik, et takistada rahva ettevõtmisi, kuid vaatamata kõigele heiskab "Kaugatoma" oma valged purjed. Ajal, mil üle kogu tsaari-Venemaa veereb võimas revolutsioonilaine, sõidab „Kaugatoma“ Tallinna relvade järele, et põrmustada rõhujate võim.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 546.

Filmi saamisloost

Kristiina Davidjants: Režissöör Kaljo Kiisk on öelnud nelikümmend aastat tagasi lavastatud “Tuulise ranna” kohta, et see on realistlikult maalähedane nagu Aadu Hindi samanimeline romaangi. Kriitikute hinnangul oli “Tuulise ranna” esimese osa, sajandialguse Saaremaa elupildi kujutamine kinolinal Tallinnfilmi vaieldamatu kunstiline kordaminek.

Eesti filmide üldise vastuvõtu taustal on säärased positiivsed kajastused pea erandlikud. Olgu tegu siis kas näidendi või romaani ekraaniseerimise või originaalstsenaariumi kinolinale toomisega, ikka on need filmid rooska saanud.

Veenev režissuur

“Tuulise ranna” esimese raamatu järgi seatud film sündis Aadu Hindi tihedas koostöös dramaturg Aleksandr Borštšagovskiga, kellele oli tuttav nii koostöö Kaljo Kiisaga filmi “Jääminek” (1962) aegadest kui ka Aadu Hint. Oli ju Aleksandr Borštšagovski Hindi “Tuulise ranna” kolmandale osale toetuva “Gladiaatori” üks stsenaristidest.

Võrreldes aga “Tuulist randa” “Gladiaatoriga”, tuleb tunnustada nii stsenaristide arengut kui ka Kaljo Kiisa veenvamat režissuuri.

Nii romaani kui filmi teljeks on saarlaste oma laeva ehitamise lugu ja peategelasteks Tihu perekonna liikmed. /---/ “Tuuline rand” on terviklik tugevate näitlejatöödega film, kus kõik teevad ühtviisi head rollid – alates peategelast Tõnis Tihu kehastavast Heino Raudsikust kuni filmi värvatud kohalike laevameistriteni välja. Sinna vahele jäävad veel mitmed mõjusad osatäitmised, olgu selleks Leila Sääliku mängitud Anete, Enn Kraami tavalistest rollidest erinev kirikuõpetaja või Hugo Lauri Pime-Kaarli.

Taustal vilksatavad episoodilisemates rollides Jüri Järvet, Salme Reek, Lembit Ulfsak jt.

Filmi lavastus on kindlakäeline, olles vahetevahel kas bergmanlikult pingeline – episood kirikuõpetajaga, kes toatüdrukut laulma sunnib – või tšehhovlikult bakhanaalne nagu näiteks peategelase pulmastseenis. Ja millises filmis veel tantsivad kolm noort tüdrukut balletti mõisas, luues nõnda lausa ebamaise atmosfääri. Pilkude mäng ja peategelase ütlemata jätmised on kõnekad, pikad kaamerasõidud eri stseenides, või siis just vastupidi – suurtele plaanidele üles ehitatud tants juba mainitud pulmastseenis – on oma parimatel hetkedel eesti kino kontekstis lausa novaatorlikud.

Kiiresti valminud

Võtted kestsid rekordiliselt väheselt neli kuud ning filmis Mihklit kehastanud laevameister Jakob Kiil meenutas: “Purjeka ehitamine võtab vähemalt aasta, aga filmi tarvis saime hakkama viie kuuga, jaanuarist juunini. Kuuskümmend kaks aastat tagasi Loksa dokis alustades ei võinud ma uneski aimata, et oma viimase laeva ehitan rahvale
vaatamiseks.”

Laeva ehitamist filmiti Tõstamaa lähedal, vettelaskmise päevadel oli korraga väljas 750 inimest. “Autobussid tõid rahvast Pärnust ja ümberkaudseist majandeist,” on režissöör ise meenutanud.

Praegu enam paraku majanduslikel põhjustel nii mastaapselt filme ei tehta ning sellest on kahju – “Tuulises rannas” on haaret.

Ometigi tõestab teos kummalist paradoksi, mille kohaselt paljud eesti filmid, mis oma väljatuleku aastal kriitikute käest kõvasti materdada saanud, on pikemas perspektiivis osutunud publiku seas väga populaarseks, samal ajal kui korralik teostus mingil põhjusel unustuse hõlma vajunud on.
Davidjants, K. (2011). Maalähedane "Tuuline rand". Maaleht, 8. dets, lk 34.

Jaan Ruus: „Pime-Kaarli (Hugo Laur) „Ma näen! Ma näen!“ on kuulus lause Eesti kinos. See filmi lõpp ja tema repliigid on tänapäeva kontekstis nii halvad, et see on juba väga hea. On teatud liik filme, mis ongi nii halvad, et neid võib vaadelda juba kui väga huvitavat nähtust.“
Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Tuuline rand“. ETV kultuuritoimetus 1998.

Fakte filmi tootmisest

Tootmine: 30.11.1970 - 13.10.1971
Dublaaži valmimisaasta: 1972
Võtteperiood oli pisut lühem kui neli kuud.
Filmi maksumus 363 218 tuhat rubla.

Laevad filmis

Jakob Kiili eestvedamisel ehitatud 23 meetrise purjeka Kaugatoma  valmimiseks kulus viis kuud (jaanuarist juulini), võtetes "Kaugatoma merel" kasutati Tallinna Merekooli purjelaeva Vega, mis oli väliselt sarnane.
Võteteks ehitati ka 6,5 m suurune taani purjelaeva makett. Maketi ehitasid Saaremaa laevameister Herman Sepp ja tema pojad Lembit ja Toomas.
90 cm laevamudeli ehitas Theodor Lõõbas Tõstamaalt. Tallinnfilmi tellitud mudelid muudeti filmitrikkide abil lainemöllus seilavateks laevadeks.

"Kaugatoma" ostis 4900 rubla eest pärast võtteid ära Pärnu Kalakombinaat tulevase kohviku või ajaveetmiskoha tarvis.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1191; ERA.R-1707.1.1195.

Osatäitjaid ja prototüüpe

Jakob Kiil Mihklina elabki selles osas, mida ta filmis mängib - ta on kutselt laevameister. (Alates 1929. aastast alustati jahtide ehitamist Tallinnas loodud Jakob Kiili paaditehases). Pealegi kasvas ta üles Saaremaal Lümanda vallas Atla külas, Aadu Hindi sünnikodu paiknes sealt nelja kilomeetri kaugusel Kuusnõmmes. Nii on Jakob Kiil paljude Aadu Hindi romaani algkujude ja keskkonnaga tuttav. Näiteks Pime-Kaarli oli tegelikult Mihkel ja Atlast pärit mees. Anete oli päriselus Teeääre noor proua Vilsandist.
Matise rolli mängiv Antanas Barčas on pärit Kaunase teatrist, Laesi rollis olev Mart Pavlovski on tuuker Kirovi-nimelisest kalurikolhoosist.
Ottin, A. (1971). Maa- ja merelähedaselt. Kultuur ja Elu, nr 10, lk 13-16.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kommentaare Eesti filmile: Tuuline rand“. ETV kultuuritoimetus 1998. http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-tuuline-rand

Mängufilmi valmimist meenutavad režissöör Kaljo Kiisk, assistent Margit Ojasoon ja filmikriitik Jaan Ruus.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm