Avaleht » Filmiliigid

Pihlakaväravad (1981)

Mängufilmid | Melodraama Kestus: 85:00

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Film jutustab ehitajatest, spetsbrigaadist, kes ehitab üksikul saarel esimest Eesti lambafarmi. Autorid on vaadelnud töökollektiivi omavahelisi suhteid, moraal-eetilisi probleeme.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 214.

Filmi saamisloost

Hans Laansalu mängufilmistsenaarium "Tuuline saar" sai 1977. aasta vabariiklikul stsenaariumide konkursil 2. preemia. 1. koht jäeti välja andmata. Stsenarist Hans Laansalu oli insener, kuid siiski kirjutavate inimeste seas tuntud tänu oma kuuldemängudele, hilisem produktiivne romaanikirjanik Erik Tohvri kirjanikunime all. Film valmis viis aastat pärast stsenaariumide võistlust (1982).

Tootmine: 26.05.1980 - 17.03.1981.
Dublaaži valmimisaasta: 1981.

8.01.1981 - Kinofikatsiooni ja Filmilaenutuse Peavalitsuse kiri, milles märgitakse, et viimasel ajal on sagenenud filmid ilmetute pealkirjadega, mis mõjub negatiivselt linastustulemustele, ja soovitatakse pealkiri ära muuta. Nii saabki "Tuulisest saarest" "Pihlakaväravad".
ERA R-1707.1.1960.

"Pihlakaväravad" on režissöör Veljo Käsperi kümnes mängufilm ja tema viimane film üldse. Selle esilinastumisel (8. veebruaril 1982 Tallinna kinos Eha) oli režissöör juba parandamatult haige ning loomingulise grupi kohtumist vaatajatega juhatas "Tallinnfilmi" reklaamitoimetaja René Rekand. Kuid saalis viibijad kuulsid Veljo Käsperi saatesõnu oma uuele filmile lindilt. Veljo Käsper suri 16.03.1982.

Filmi meespeaosa mängis esialgu Leonhard Merzin, kellega aga peale kolmandat võttepäeva leping lõpetati - ta olla huligaanide poolt läbi pekstud - ja tema asemele võeti Heino Mandri.
Meeli Söödile oli Marta roll esimene peaosa filmis.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 214-215.

Filmivõtetest vaata ka: Tegijate mälestused.
Tohvri, E. (=Hans Laansalu) (2006). “Peeglikillud. Meenutusi elust ja kirjutatust 1933-2006”. Tallinn: Varrak, lk 297-305.

Filmi vastuvõtust

"Pihlakaväravate“ esilinastusel Moskva Kinomajas 13.11.1982 pidasid mitmed Moskva filmikriitikud seda V. Käsperi parimaks tööks. Mainiti kujunditihedust, tegelaskujude elulisust ja nüansipeent näitlejatööd.

Kui vaadata tagasi V. Käsperi mängufilmiloomingule (jättes kõrvale dokumentaalfilmid), siis tõuseb esile kolm filmi: „Pihlakaväravad“ (1981), „Aeg elada, aeg armastada“ (1976)  ja varasemast loomingust „Tütarlaps mustas“ (1966).

Eesti Kinoliidus filmi arutelul ja ka trükis ilmunud arvustustes tõsteti esile nii näitlejate kui ka operaatori (Valeri Blinov) silmapaisvalt õnnestunud tööd. Probleemide asetuse ja olustiku äratuntavuse suhtes jäädi eriarvamustele ja tõdeti üheskoos, et väga palju oleneb konkreetsest vaatajast, igaüks võib asja omamoodi tõlgendada.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 214.

Ljudmila Belova: „Film "Pihlakaväravad" on üks nendest paljudest filmidest, mis pole halvad, kuid ka mitte päris head. Filmi alguses vihjatakse justkui sellele, et luuakse portree ühest brigaadist (ja sellest rakursist lähtudes oleks see võinud isegi huvitav olla), kuid autorid pole endid selle teema käsitlemisel usaldanud, kartes, et see kujuneb vaatajale igavaks, ja pööravad kogu asja kiiresti melodraamaks, mis muide on kvaliteetselt tehtud.“
Belova, L. (1982). Elu keerdsõlmed. Kaasaja teema vabariikide filmides. Советская культура, 23. nov.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm