See kadunud tee (1990)

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmi „See kadunud tee“ stsenaarium põhineb August Mälgu 1942. aastal ilmunud romaanil "Hea sadam", millele lisandub veel teisigi tekste A. Mälgu kirjanduslikust pärandist. Kuid põhiline osa filmi tegelastest,põhisituatsioonidest ning intriigidest on võetud „Heast sadamast“. Lühidalt – see on film August Mälgu mereproosa motiividel.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 580.

Filmi tootmisest

„See kadunud tee“ on noore režissööri Jaan Kolbergi esimene täispikk mängufilm, ühtlasi katse ekraniseerida ühte Eesti enim loetud kirjanikku August Mälku.

Filmi tootmine 01.12.1989-05.11.1990 (11 kuud, sh ettevalmistusperiood 3 kuud).
Võtteperiood 23.03.-30.06.1990, filmi tootmise lõpp kahel lindil 31.10.1990, materjali üleandmine 17.12.1990.
ERA.R-1707.1.2927.

Võttekohad

Tallinnfilm kasutas võteteks maja Kaberneemes. Majaomanik lubas stuudiol teha sisetöid (vahetada tapeeti, värvida lage, seinu jm) vastavalt kunstnik-lavastaja eskiisidele. Stuudio kohustus võtete lõppedes taastama maja endisel kujul. Teine leping tehti Tallinnas Pärnu maanteel asuva korteri kasutamiseks.

Enne ametliku võtteperioodi algust filmiti 05.-25.01.1990 natuurvõtteid talveoludes: Kaberneemes, Turbuneemel, Järva-Madisel: kirikutee, külavahetee, Taavi õu, Kristiine õu, Kristiine saun, mets, sadam, kirik, kuur, Hilka maja, kooliõu.
ERA.R-1707.1.2927.

Kaskadöörivõtted:

Hilka põlev maja
Hüpe läbi kõrtsiakna
Külateel mootorrattaga kukkumine
Orge motikaga sõit

Sesse osatäitja

Filmi üks peaosalisi - Sessi rollitäitja Diana Kokla oli võtete ajal abiturient.

Ehmatav sürrealism

Ajakirjandus reageeris Jaan Kolbergi filmile üsna vaoshoitult, ilmusid vaid mõned analüüsivad arvustused, milles pöörati suurt tähelepanu filmi sürrealistlikele elementidele.

Toomas Haug võrdles August Mälgu romaane ja kaasaega toodud filmi: “Alapealkiri “fantasmid” sunnib oletama, et Mälguga on väga vabalt ümber käidud, tegelikult ei ole see aga nii. /---/ Kolbergi filmi idee, vähemalt nii nagu see mulle paistab, ei ole olnud sugugi halb: kuid tundub, et ta on end vähe distsiplineerinud ja andnud kergesti järele visualiseerimiskirele /---/ Sellega näib kaasnevat Eesti filmitegijate hulgas üldisemalt levinud kahtlus, et psühholoogiliselt ja visuaalselt täpselt tehtud enam-vähem normaalne film ei ole küllalt kunst, mistõttu tuleb kunsti lisada enneolematult sümboolsete etenduste, kujundite ja ootamatuste näol.“ /---/
Haug, T (1991). Mälk ja Mälk. Sirp, 17. mai.

Kalev Kesküla: “Üks teatav oluline eesti filmikunsti vool näib kuidagi teistmoodi kui muu maailma filmid. Seda voolu võiks nimetada võitleva sümbolismi ja raugematu eklektika filmikunstiks. /---/ Filmi kuhjatakse kõikvõimalikku sümboolikat, allegooriat, allusioone, metafüüsilisi elamusi pakkuda taotlevaid vaateid ja paljutähenduslikke vaikimisi, aga paraku ei taha nood külgekleebitud klantspildid filmi põhiidee ja –kujundiga kuigi orgaaniliselt ühenduda. /---/ Samas ei saa öelda, et “See kadunud tee” oleks mõttetu või ebaõnnestunud. Jaan Kolbergi “See kadunud tee” on on eesti võitleva sümbolismi ja raugematu eklektika filmikooli stiilsemaid teoseid. Vahest koguni tippteos?”
Kesküla, K. (1991). Modernne Mälk. Teater. Muusika. Kino, nr 4, 43-45.