Ma pole turist, ma elan siin (1988)

Tallinnfilmi annotatsioon

Film, milles puudub üks kindla alguse ja lõpuga lugu. Sündmused kulgevad kogu aeg meie kõrval ja ümber, kaasaegses, ülerahvastatud kivilinnas. Muutumist on antud läbi aastaaegade, kevade, suve, sügise, talve.
Aastaaegade vormiline süsteem läheb üle sisuliseks – inimpsüühika ja –suhted muutuvad aja jooksul samamoodi.
Esile kerkib Eesti mängufilmis esmakordselt käsitletud migratsiooniteema.
Peategelaste paar Kramvolt ja Mart on vastandliku elulaadiga inimesed. Kramvolt on boheemlikku eluviisi harrastav katlakütja ühes privaathotellis. Mart seevastu on teoinimene, kelle kogu tegu on korterite vahetused, nende hankimised valdavalt sisserännanuile. Kuid tema tegemisi kummitab kriminaalvastutus ja vangla. See viib teda lõpuks eneseanalüüsini elu mõtte või mõttetuse üle.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 470.

Linnafilm

Kui 1986. aastal toimus järjekordne stsenaariumide konkurss, võtsid sellest osa ka Kalle Käsper ja Andres Paling oma originaalstsenaariumiga „Kivilinna külalised“ ja võitsid kolmanda preemia.  Peeter Urbla sõnutsi köitis teda selle stsenaariumi juures mingi eriline linnakaemus. Pakkudes selle teema käsitluses välja oma nägemuse, ühines Urbla Käsperi ja Palinguga, et koos täiendada/kirjutada juba igati filmimiseks sobiv variant.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 470.

Töö käigus tekkinud kunstiliste lahkarvamuste tõttu me Kalle Käsperi nime tiitritest ei leia. Keerulisi autoritevahelisi suhteid on veidi püüdnud avada Andres Laasik Eesti Päevalehes: „Vastuolu leidis seadusega ettenähtud lahenduse nii, et Käsperit ei ole stsenaristide nimekirjas ja tema asemel on seal hoopis Benno Kiisi nimeline tegelane, kes on meie filmograafias esindatud sellesama üheainsa teosega.“
Täpsemalt:
Laasik, A. (2013). Kivilinna külaline võitles ennast mitteturistiks. Eesti Päevaleht, 25. jaan, lk 20. http://www.epl.ee/news/melu/kivilinna-kulaline-voitles-ennast-mitteturistiks.d?id=65577968 (25.01.2013).

Peeter Urbla oma filmist:

„Tahtsime, et Tallinn saaks tagasi oma näo, mida kõik need Liidu stuudiod oma Lääne-filmimisega, samuti albumite klantspildid on moonutanud. Tahame näidata Tallinna tema agulite ja uusrajoonidega, kus inimene elab, õilmitseb, vaevleb. Ka vaatepunkti püüdsime muuta – me näeme linna linnulennult, autoaknast, et vältida plaani inimvaate kõrguselt, millega me kõik üleliia harjunud oleme. Ma arvan, et see ei peaks olema võõrandumise-film, vaid eksistentsi-film. /---/ Terves Liidus pole selle teemaga tegeldud, linnafilmi suhtes oli nii Tallinnas kui Moskvas tõrge.

Linnainimese elutunnetus on nihutatud, järelikult peab ka filmi vorm olema tavapärasest erinev. Meil on enam harjutud story-filmiga, millel on kindel algus ja lõpp, mis jutustab ühe loo. Tahaksin, et selles filmis poleks algust ja lõppu, et ta nagu algaks ja lõpeks kogu aeg. Siin on lõhutud episoodidest koosnev ülesehitus. Tahan anda muutumist läbi aastaaegade: kevad, kus kõik on lubatud, suvi, kus küpsemas see, mis on valesti tehtud, sügisega saabub kriis, talv on päris hull ... Aastaaegade vormiline süsteem läheb üle sisuliseks - inimpsüühika ja -suhted muutuvad aja jooksul samamoodi. Mitmeplaanilisuse pärast oli mulle oluline jätta filmi sisemonoloogid. Seda võtet on filmides halvaks peetud. Üldse tundub, et sellised filmid, mis jäävad story raamidest välja, on lähemal vaatlemisel väga filmilikud.“
Urbla, P. (1988). Linn pole ümbrus. Linn on rohkem elukaaslane. Rahva Hääl, 26. aug.

Filmi võtteperiood: 23.11.1987-11.10.1988.

Filmi maksumus: 427000 rubla.

Rollikandidaate

Peale Madis Kalmeti käisid Mardi osa pärast fotoproovides Rudolf Allabert, Aare Laanemets, Lembit Ulfsak, Tiit Lilleorg ja Lembit Peterson.

Merikese rolli kandideerisid enne Gita Ränka Ülle Kaljuste, Elle Kull, Liina Tennosaar, Katrin Kohv, Larissa Savankova ja Mirdza Martinsone.

Kramvolti rolli kaaluti enne Lembit Ulfsakit Toomas Urbi, Arvo Kukumäge, Jüri Krjukovit, Peeter Volkonskit, Väino Uibot.

Mimi ossa kandideerisid lisaks Laine Mägile veel Viire Valdma ja Liina Tennosaar.

FOTIS A-512;
Laasik, A. (2013). Kivilinna külaline võitles ennast mitteturistiks. Eesti Päevaleht, 25. jaan, lk 20.

Filmi vastuvõtust

Film „Ma pole turist, ma elan siin“ on üks neist kunstinähtustest, mis äratavad nii kriitikute  kui ka vaatajate tähelepanu. Nii teravat ja olulist teemat nagu migratsioon polnud Eesti mängufilmis veel keegi käsitlenud. Sellest ka vaatajaskonna suhteliselt suur huvi. Kuid sama oluline kui see teema ise on selle huvipakkuv režiiline lahendus. Peeter Urbla uudsust taotleva režiiga on hästi kaasa läinud noor operaator Mait Mäekivi, kelle jaoks see on esimene täispikk mängufilm (pärast debüütfilmi „Ringhoov“, mis oli lühifilm), ja võib öelda, et tulemus on igati positiivne.
Eesti Kinoliidus toimunud arutelul, kus analüüsiti kõiki 1988. aastal tehtud Eesti mängufilme, leidsid kõik kolm põhiettekandjat (Moskva filmiteadlane Igor Kokarev, Peeter Torop ja Olev Remsu), et P. Urbla film väärib tunnustamist.
Täpsemalt:
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 470-473.

Filmi lühem variant

Sisemonoloogide ja paari episoodi väljajätmise teel on kaheseerialisest kaks tundi kestvast filmist tehtud ühe seeria pikkusele vastav (100 minutit) variant (vt www.youtube.com).

Filmile plaanitud järg

Peeter Urbla räägib aastal 2000 ajakirjale Teater. Muusika. Kino antud intervjuus filmi „Ma pole turist, ma elan siin“ olulisusest oma loomingus ja ka kavandatavast järjest:

„Tol ajal tuli välja ka Wim Wendersi “Berliini taevas”, ma ei olnud seda siis näinud. Mõlemas on väga palju sarnaseid motiive, seal on igatsus Berliini järel ja inglite teema, minul lendava hollandlase laev ja hõljumine linna kohal. Mõni kuu tagasi otsisin Kalle Käsperi üles ja küsisin, kas tal ei oleks tahtmist jätku kirjutada. Sama intuitiivset, tigedat ja fantaasiarikast järge. Ta kirjutaski jätku, kus Ulfsaki kodutu, hotelli keldris elanu, on saanud suure päranduse, mitu kivimaja. Aga tema karakteriga see ei sobi, ta on sunnitud hästi riides käima ja soliidne välja nägema, kuid ta ihaldab vanu olukordi tagasi. Ühe tema maja keldris on bordell, aga see ei sobi samuti kokku tema vaba vaimuga, kuid sellised on uue aja seadused. Teise, Kalmeti mängitud peategelase poeg on läbi käinud kõrgkoolidest Oxfordini välja, tulnud tagasi ja on nüüd tõsine tegija arvutimaailmas. Kalmeti tegelane, kes filmis korteritega hangeldas, on nüüd täiesti kõrvale löödud, elab linnast väljas. Ulfsaki tegelasel ei jää muud üle, kui vana sõber üles otsida, toimub nende kokkusaamine. Käsperi lähtepunkt mulle meeldis, aga need lood peavad olema teineteisest täiesti sõltumatud, tagasiviited on välistatud. Põhimõtteliselt Käsper haakus intuitiivselt ideega teha kaasaja kodutunde puudumisest film, see pole kusagile kadunud, paljud inimesed ei tunne end siin kodus.“
Simm, P. (2000). Vastab Peeter Urbla [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 7.

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: ma pole turist, ma elan siin“. ERR 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=133792

Mängufilmi „Ma pole turist, ma elan siin“ valmimist meenutavad lavastaja Peeter Urbla, operaator Mait Mäekivi ning peaosatäitjad Lembit Ulfsak ja Madis Kalmet. Kommentaar filmistuudio Tallinnfilm toonaselt direktorilt Jüri Škubelilt. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ning Ingrid Nõmmik.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Ma pole turist, ma elan siin“ on filmiklassika-sarja 41. film, ilmunud 26.01.2013.