Ukuaru (1973)

Tallinnfilmi sünopsis

Jälgides noore eesti maanaise Minna julget eneseteostust sotsiaalsete ja isikliku elu raskuste kiuste, heidavad filmi autorid väljakutse virisevale, kibestunud ellusuhtumisele. Film jälgib Minna elusaatust kuni Suure Isamaasõja puhkemiseni.
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=187&action=show_product_details (7.06.2012).

Filmi saamisloost

Režissöör Leida Laius filmi mõttest

Püsimajäämiseks peab igaüks otsima ja leidma ise oma Ukuaru. Laiuse sõnadega: „Oma Ukuaru — see tähendab oma kohta elus, oma mõtte ja kätetöö vaevaga loodud kohta. See tähendab tööd ja vaeva, pettumusi ja leidmisi, oma osa tunnetamist ja endast kaasinimestele andmist sessinatses maailmas”.
Maimets, K. (2004). Tasakaal su ümber ja su sees II. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 78, www.temuki.ee/arhiiv/2004/07/juuli_m06.pdf (27.12.2011).

Filmi õnnestumises on suur roll Mats Traadi sulest pärineval heal stsenaariumil, mille  aluseks on võetud Veera Saare romaani "Ukuaru" I osa.
Mats Traadi 3 varianti filmistsenaariumist: 1971. aastal valmis esimene variant, 4. veebruaril 1972 teine ja oktoobris 1972 kolmas variant.

Alguses pidi "Ukuarut" filmima Mati Kask, tuntud Tammsaare-dokumentaalfilmide operaator, aga vahetult enne võtete algust ta hukkus. Mati oli kirglik metsades ja soodes müttaja, väga hea looduse tundja ja tunnetaja, tema ärajäämisel tundus võimatu filmi tegema hakata. Kuid appi tuli Jüri Garšnek, kes väga kiiresti elas "Ukuaru" miljöösse sisse.
Hanni, L. (1974). Tund Leida Laiusega [kohtumiselt filmirežissööriga Tartus]. Edasi, 24. veebr.

Jüri Garšnek tunnistati "Ukuaru" põhjal VIII üleliidulisel filmifestivalil Kišinjovis aasta parimaks mängufilmi operaatoriks.
Endre, S. (1975c). Muljeid VIII üleliiduliselt festivalilt Kišinjovis [vestlus režissöör L. Laiuse ja näitleja E. Kulliga, kes sai parima naisnäitleja preemia]. Noorte Hääl, 14. mai.

Näitlejate proovid

Minna: Herje Liiv, Katrin Karisma, Helle-Reet Helenurm
Aksel: Raivo Trass
Loreida: Malle Haamer
Keldriaugu: Leonhard Merzin, Peep Seppik, Antanas Barcas

Tallinnfilmi Kunstinõukogus 26. veebruaril 1973

Leida Laius: Väliselt on see lihtne lugu ühest naisest, kes igatseb parema maailma poole, sinna, kuhu viivad rööpad. Aga tolleaegsete olude tõttu, kodanliku elulaadi tõttu, vaesuse tõttu jäävad need unistused kättesaamatuteks. See naine peab hakkama ise oma elu eest võitlema, ise ennast teostama. Ta seisab valiku ees, on küpses eas, kus on aeg punuda pesa, sünnitada lapsi ja sellega ennast teostada. Väga lihtne. Aga ometi läbi selle väga lihtsa väljendab Minna ennast kui tugev natuur, sitke elujõuline eesti naine, kellesse koondub eesti naise koondportree läbi aegade. Naine, kes on sajandist sajandisse elu andnud, elu eest vastutust kandnud. Selliste isiksuste kaudu on rahvas ennast teostanud põlvest põlve, elu jätkanud ja elujõudu saanud, läbi kõigi eluraskuste.
Minna seisab valiku ees, kui asutab oma perekonda. Tal on võimalus valida asjade maailm, materiaalsed väärtused. Ta hülgab need, sest teab, et ka teda valitakse kui asja. Ta valib Aksli koos pilliga, kuigi selle pilli kõrvale pakutakse ainult pesa põõsa all. /---/ Ta leiab pillist tuge raskustest ülesaamisel.
Aksel elab nii, nagu oleksid tema jalad maa küljest lahti. Armastades oma pilli, elab ta nagu ühes teises maailmas ega oska ennast allutada inimeste poolt väljamõeldud seadustele ja reeglitele. Selle kõige tõttu ei suuda ta kohaneda ja omamoodi seetõttu ka hukkub.
Keldriaugu on materiaalsete väärtuste maailma esindaja, kes võitleb ainult nende nimel ja on võimeline minema kuni julmusteni võlja. Tulemused aga näitavad, kui vähe väärt on asjade maailm. Kirg Minna vastu ainult rõhutab seda liini.
Film räägib inimese eneseteostusest. Mis jääb inimesest? Tema teod ja lapsed. Minna nagu kordab oma ema saatust, ainult kõrgemal tasemel. Kui ema kalgistus, tigestus elu vastu, siis Minna leiab pilli abil jõudu nendest raskustest üle saada ja tulevane põlv saab harmoonilisem, nendes on ühendatud Minna ja Aksel.

Halja Klaar: Filmi stiiliks on realistlik olustikuline stiil. /---/ Ukuaru on välja valitud koht Mustjõe ääres. Väga huvitav koht, kuhu tuleb ehitamisele Ukuaru talu. Minna tuba on konkreetne Aegviidus olev barakk. Selles majas ka samas stiilis säilinud koridor ja trepp.

Maris Balbat: Kõige suurem raskus oli Akseli surmale lahenduse otsimine. Põhjendasime mitut moodi ja see, mis leiti, on vaevalt ideaalne, kuid nendest, mille peale me tulime, on see parim.
ERA.R-1707.1.1293, lk 52-72.

Filmitud materjali läbivaatamiselt Tallinnfilmi Kunstinõukogus 4. septembril 1973

M. Balbat: Veel üks stseen, Aksli ja Minna metsas kohtumine, kus otsustavad abielluda. Liiga ilus. Operaatori poolt huvitavalt võetud - vesi ja peegeldus. Siis hakkavad näod teineteisele lähenema. Seal läheb üle piiri see ilusate nägude teineteisele lähenemine. Kui hakatakse jälle Tallinnfilmi parodeerima, siis seda kohta võidakse parodeerida.

K. Võsa: Mina mäletan seda aega. Nooremale põlvkonnale jääb see võib-olla arusaamatuks. Elu sellises tööliskasarmus oli põrgulik. Ja tuleb arvestada ka eestlase hinge. Tema tahab midagi endale, kasvõi maalapikest. Eks see on põhjuseks, miks ema tahab ära minna.

L. Remmelgas: Päris hästi pole välja tulnud romaani üks oluline moment, oluline probleem, mille pärast selle asja üldse töösse võtsime - mitte ainult selle noorpaari elu väljapääsmatus, vaid kogu ühiskonna elu väljapääsmatus ja sellega seoses see hirmus tahtmine parema, õiglasema elu järele, mille sellele noorpaarile tõi lõppude lõpuks 1940. aasta. Ja kui see ei taha hästi välja tulla, siis on see võetud materjali miinus, mitte hirmus kohutav, kuid siiski miinus, mida montaažiperioodil tuleks arvestada.
Ilusaid rahvalikke ütlemisi on läinud kaotsi. Lausest "metsahärrale on sulg sappa pandud" on saanud "metsahärra on kohalt maha võetud". Sellist terminit ei saanud sel ajal olla, eesti keeles pole nii kunagi öeldud. Ilus ütlemine on lihtsalt kaduma läinud.
ERA.R-1707.1.1293, lk 169-177.

Tallinnfilmi Kunstinõukogus 13. novembril 1973

Maris Balbat: Üldkokkuvõttes on tegemist kordaläinud ja professionaalse filmiga. Ma kunagi ütlesin Leida Laiusele, et see on minu ema film. /---/ Filmil on teatud nõrkused, puudused, mõned Minna ja Aksli tundetoonid ei pärine meie ajast, kohati jääb süngeks. See aga, mis filmis on, on hästi tunnetatud, läbielatud, võltstunnet ei tekita. See pole illustratsioon, vaid elu. Inimeste elu kujutamine on tõeline.

Skulski: Meie inimesed on otsinud näitlejaid Lätist ja Moskvast, sest Eestis on alati olnud noorte näitlejannade puudus. Minna on aga väga hea osatäitmine. Elle Kull on ilmselt režissööri leid.

Käsper: Filmimaterjal polnud esialgu nii ilmekas, kuid pärast montaaži, muusika kokkukirjutamist ja sünkroniseerimist on film kokku tulnud. See räägib Leida Laiuse kasvust, professionaalsusest. Väga meeldis muusika ja peaosatäitja.

Semjon Školnikov: Minu arvates on see film, olen selles veendunud, meie stuudio viimase aja parim film. Film on sügavalt emotsionaalne, mõned episoodid on lähedal sentimentaalsusele. Film on algusest lõpuni  sotsiaalne.

E. Tuganov: "Ukuaru" näitlejad on haruldased. Niisugust näitlejat, nagu Minnat mängis, tütarlapseeast kuni nelja lapse emani välja, pole meie filmides olnud, eriti naisnäitlejate poolt.

Kaljo Kiisk: Tore on see, et Leida Laius on jäänud enda juurde, pole hakanud töö käigus rabelema. Ja selle filmi võlu seisnebki mitte kunstlikus tempo tagaajamises, vaid elu kulg on väga veenvalt meie ees veerema pandud.
Peab ütlema, et see on meie filmidest vist üks teviklikuma näitlejate ansambliga tükk, sest ka väikesed episoodilised osad sulavad väga täpselt tervikuks. Raske on selliseid informatiivseid lõigukesi anda suurtest ajaloo-sündmustest nagu  juunipäevad, sõja algus. Pahatihti me pingutame üle, otsime vigureid. Leida Laius on leidnud elulised lahendused, hästi täpsed ja ilusad.
Üheks liigutavamaks ja südamlikumaks momendiks jääb nende kahe inimese jumalagajätt, olles otsekui nende armastuse hümniks. Selles jumalagajätus puudub igasugune sentimentaalsus, kuid see tasub kuhjaga ära kõik ärajäänud musitamised ja kallistamised. See tabab täpselt kümnesse, väga tore pilt.

Veera Saar: Mul on täna väga eriline juhus teie seas viibida ja väga suur rõõm kuulda neid tunnustavaid sõnu, mida "Ukuaru" kohta on öeldud. Minu osa on minimaalne, rõõmustan kollektiivi pärast ja et töö on õnnestunud.
Mul on suur rõõm meenutada täna, kuivõrd suure visadusega Leida Laius uskus oma töösse. See usk tekkis temas üsna ammu, nägin, kuidas ta tegelasi valis ja kui täna kuulsin, et kõik või enamvähem kõik on läinud nagu tarvis, on mul väga hea meel. Väga tänan.

Nikolai Danilovitš: Laius oli pikka aega saatuse tahtel eemal filmide tootmisest ja rõõm on, et see aeg, mil ta oli eemal loomingulisest tööst, andis väga hea tulemuse. See film läks üle ootuste hästi korda. /---/ Olen väga selle poolt, et seda lugu jätkatakse. Laiusega on mitu korda räägitud.
Kuna Veera Saar siin viibib, siis tahaksin öelda, et autori osa on kõige suurem, sest tema teose järgi on tehtud film. Mulle küll meeldis romaani teine osa, kus tegevus on kaasajas, rohkem. Siin peaks nüüd mõtlema selle teise osa suhtes.
Otsustati esitada mängufilm "Ukuaru" I tasutamiskategooria saamiseks, poolt 12; II kategooria poolt 2 häält.
ERA.R-1707.1.1293, lk 234 – 245.

Tootmine: 18.12.1972 - 06.11.1973
Maksumus: 354 200 rbl
Dublaaž valmis 1974. aasta I kvartalis M. Gorki nim. Laste- ja Noorsoofilmide Keskstuudios Moskvas.
Linastusluba Nr. MB-10110, välja antud 13.11.1973 ENSV Glavliti poolt.

Filmi toonasest retseptsioonist

Eesti naise saatus on probleem ja see teema, millesse Leida Laius kogu oma loomingu läbi on püüdnud tungida ja mille sügavustesse ta nüüd ongi jõudnud. Sest "Ukuaru" on kogu tema loomingu temaatiline kvintessents. Ja sellisena võimaldab "Ukuaru" nentida, et Leida Laius on omast kohast pretsetenditu nähtus meie filmirežissööride hulgas, sest ta on ainus, kelle loomingut selgelt läbib oma teema.
Rahvuslik koloriit on filmis nii selge ja sundimatu, et pärast paljusid kirjanduse linastusi, mille tegevus on oma normaalse keskkonna asemel kulgenud mingis standardiseeritud vaakumis, mõjub "Ukuaru" keskkonnakäsitlus nagu millegi vahepeal kaotsiläinu uuesti avastamisena.
Tobro, V. (1974). Naise saatus. Noorte Hääl, 27. veebr.

Elle Kull on see, kes Ukuarule annab tema tõelise hinge, selle, miks ma seda filmi kiidan /---/ Mingil salajasel kombel annab ta filmile tolle ambivalentsuse, õilsuse ja kahjutunde segu, mis vist ongi see, mis teeb "Ukuarust" jälgitava filmi.
Unt, M. (1974). “Ukuaru”. Sirp ja Vasar, 15. veebr, lk 7.

Lembit Ulfsaki väline kuju on ehtne romaani Aksel ja mänguliselt noore näitleja huvitavamaid osatäitmisi. Kõrendlik muretu pillimees on nagu kõrkjas tuules. Sellise iseseisvusetu karakteriga on kooskõlas kõik noore mehe elusündmused kuni surmani.
Velda Otsuse Minna ema puhul on õige kasutada sõna "monumentaalne".
Otsuse kõrvale võib kuju mõjujõult asetada leedulase Antanas Barcase Keldriaugu episoodilise rolli. /---/ Silmade oherdina puuriva pilgu, mis kõneleb taluniku kivikõvast karakterist, võtame kinost kaasa.
Treier, E. (1974). Film igavestel teemadel. Õhtuleht, 21. veebr.

Filmile tagasivaatavalt

Jüri Sillart: Leida tegi kogu aeg põhimõtteliselt ühte suurt pikka filmi. Naisest ja iseendast. See film keerles eri aspektidel. Teatud lõigud olid õnnestunumad ja üks on väga hea, see on “Ukuaru”. (1973). Väga hea film sünnib juhuslikult, nagu sündisid juhuslikult “Kevade” ja “Viimne reliikvia”, sündis ka “Ukuaru”. See oleneb kõik tähtede seisust, kus peab väga palju komponente kokku minema. Leida oli näitleja ja tema filmid on tinglikult öeldes pooleldi filmnäidendid. /---/
Leidas oli ürgnaiselik instinkt. Kui ta sai seda realiseerida, mis on kõige paremini välja tulnud “Ukuarus”, siis oli ta mäel. Kui mitte, siis kaotas jalgealuse. Tõnu Virve epateeris oma jutus väga ilusti, kuid see ei läinud kahjuks sisse: “Leida oli sotsrealist. Tema kunst oli vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.” Selles on oma ivake tõde. Leidal puudus võime asjade taha näha ning tal oli ka kaks suurt läbikukkumist. Need olid filmid “Libahunt” ja “Reigi õpetaja”.
Koppel, M.-M. (2003). “Leida lugu” on uurimus naisest. Kultuur ja Elu, nr 1.http://kultuur.elu.ee/ke471_laius.htm (27.12.2011).

"Ukuaru" muusikast

Ukuaru on Arvo Pärdi jaoks kolmas koostöö Leida Laiusega; sellele eelneb muusika loomine filmidele "Õhtust hommikuni" (1962) ning "Mäeküla piimamees" (1965). "Ukuarust" kirjutatud artiklites ja retsensioonides mainitakse Pärdi muusikat harva, kuid hinnang on ühtne: "Filmi emotsionaalset struktuuri toetab ja täiendab Arvo Pärdi muusika" (Tamberg, 1974); "Arvo Pärdi muusika süvendab ja arendab suurepäraselt kaadrisiseseid poeetilisi meeleolusid" (Treier 1974); "muusika toetab taotletavat emotsiooni peaaegu vahetpidamata" (Unt, 1974).
Liialdamata võib aga öelda, et „Ukuarus” ei taandu muusika mitte kunagi pelgalt vahetu süžeekonteksti „illustreerijaks”. Teisisõnu, iga muusikaline heli on samaaegselt seotud autoriteksti tasandil avaneva tähendusega.
Täpsemalt:
Maimets, K. (2004). Tasakaal su ümber ja su sees I-II. Teater. Muusika. Kino, nr 6 ja 7.
www.temuki.ee/arhiiv/2004/07/juuli_m06.pdf  (27.12.2011).
www.temuki.ee/arhiiv/2004/06/juuni_m07.pdf (27.12.2011).

Ukuaru valss (1973/2010)

Eesti Teatri ja Muusikamuuseumis on tallel Leida Laiuse 1973. aastal valminud „Ukuaru“ filmimuusika partituur, mille kirjutas Arvo Pärt. „Ukuaru valsi“ kohta pole seal kriipsugi — kirjas on viis rida noote ning märge „Akordeonile“.

Muusik Henn Rebane mäletab, et talle räägiti, et valss sündis omaaegses Tallinnfilmi Harju tänava helistuudios.

„Leida Laius ütles, et Arvoke, kirjuta mulle nüüd üks lõõtsalugu! Pärt pani selle paberile sealsamas stuudios klaverinurgal,“ räägib Rebane.

Filmis esitab Lembit Ulfsaki tegelane Aksel pala lõõtsaga ning sisse mängis selle Henn Rebase sõnul omaaegne akordionivirtuoos Venda Tammann. See on tagantjärele tekitanud palju küsimusi, sest Tammanni nime filmitiitrites pole ning praegu ei ole ka kedagi, kellelt küsida. Rebase sõnul siin siiski mingit kahtlust pole.

Et noodis vaid napilt kirja pandud valss sai filmi juhtmotiiviks, pidi juhtuma hiljem montaažis, sest filmimuusikapartituuris seda rohkem ei leia. „Ukuarus“ aga kõlab pala mitmel korral.

Täpsemalt:
UKUARU VALSI RÄÄKIMATA LUGU | Kuidas sai viiest noodireast õnneliku juhuse toel pala, mis saadab eestlasi pulmadest matusteni
Sikk, R., Mikovitš, B. (2020). „Ukuaru valsi“ seni rääkimata lugu. Maaleht, 10. sept.

Arvo Pärdi "Ukuaru valsi" noodid: Rahvusraamatukogu NC-26923; NC-26922; AR 3-10-00932.

Filmi jaoks loodud 32 pala kestusega  34:56, millest kõik ei leidnud filmis kasutamist.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Ukuaru“ on filmiklassika-sarja 17. film, ilmunud 11.08.2012.