Avaleht » Filmiliigid

Regina (1990)

Aimée Beekmani romaani "Valikuvõimalus" ainetel

Mängufilmid | Melodraama Kestus: 107:00

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

"Regina" on A. Beekmani romaani "Valikuvõimalus" ekraniseering, milles läbi sotsiaal-psühholoogilise analüüsi käsitletakse emantsipatsiooniprobleeme.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 552.

Filmi kirjanduslikust ainesest

Aimée Beekmani, 1960.–1970. aastate kõige viljakama eesti romaanikirjaniku teos „Valikuvõimalus” ilmus esmakordselt 1978. aastal, algul ajakirjas Looming ning siis eraldi raamatuna. Provokatiivse süžeega lugu jutustab kolmekümnendale eluaastale lähenevast Reginast, kes parema peigmehe puudumisel abiellub külajoodikuga, lapsi eostamas käima hakkab aga hoolikalt valitud ja meditsiiniliselt kontrollitud alfaisaste juures. Niimoodi õnnestubki tal saada kolm last, keda ta seadusliku abielu katte all kasvatab, ning justkui jõuda haljamale oksale sõbrannadest-vanatüdrukutest, kes kõik omal moel tasapisi üha veidramaks muutuvad.

Ilmudes lõi „Valikuvõimalus” kõvasti laineid. Peategelase üle peeti kirjanduslikke kohtuid, ajalehtedes avaldati lugejamuljeid, teost arutati tele-eetris. Sealjuures oli vastukaja silmatorkavalt negatiivne: kirjandusteadlane Ülo Tonts arvab, et vist ei ole ühegi teise Beekmani romaani puhul nii otsesõnu kõneldud ebaõnnestumisest /---/. Autor, Aimée Beekman on möönnud veel hiljemgi, et avalikkuse reaktsioon haavas teda pisut, ning meenutanud, et on „Valikuvõimaluse” pärast koguni teleekraanilt sõimata saanud. Kiiresti suhtumine aga muutus: teost hakati teema alusel võrdlema niinimetatud olmekirjanduse esindajatega ja sellel taustal muutusid hinnangud „Valikuvõimalusele” lausa ülivõrdeliselt kiitvaks.
Ross, J. (2011). Aimée Beekmani „Valikuvõimalus“: ühe omanäolise romaani vastuvõtu dünaamikast. Methis. Studia humaniora Estonica, nr 8, lk 21-35.

Romaanist filmiks

Õie Orav: „Võib-olla äratas just üllatuslik, intrigeeriv lähenemine emantsipatsiooniprobleemidele režisssöör Kaljo Kiisas huvi Aimée ja Vladimir Beekmani stsenaariumi vastu, kui ta otsustas romaani ekraniseerida. Vähem oluline polnud kindlasti seegi, et vene keelde tõlgituna kujunes romaan omamoodi bestselleriks N. Liidus. Polnud kahtlust, et ka ekraniseering oleks leidnud õnnestumise korral publikumenu. Kuid täistabamus jäi tulemata. Kriitikud on püüdnud sellele vastust leida, väites, et aines ise, nii romaanis kui ka igati heal tasemel kirjutatud stsenaariumis, oleks pidanud seda võimaldama. Võib-olla ei leidnud režisssöör õiget žanri, mille kaudu neil aastail vaieldaamatult aktiivseks muutunud teemat kõige paremini käsitleda?!“
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 552.

Filmi tootmine: 23.02.-13.12.1989
Filmi eelarveks on 407 000 rubla ja filmilimiidiks 5000 m Kodakit.

"Seda tööd alustab Kaljo Kiisk uuenenud meeskonnaga, kus on ka vanu häid tuttavaid. "Regina" võtteplatsi ja kostüümid kujundab taas Halja Klaar, kes on vahepeal jõudnud pensionile minna. Tema leiab ka põhilise võtteplatsi, väikelinna individuaalelamu, mis peategelasele pärandusena sülle kukub. Halja Klaar: "Regina maja leidsime Märjamaalt. See oligi nii mõeldud, et koht oleks Tallinnast eemal. Ütleb ju Regina sõbranna /---/, et kas sa lähed nüüd kolkasse elama?! Sellessamas majas võtsime üles ka interjöörid. Maja ise asus kooli lähedal, oli selline tore majake. Ka muud stseenid filmisime Märjamaal." /---/

Filmi operaatoriks saab Valeri Blinov, Moskvas kaamerameheks koolitatud mees, kes oma ametit hästi tunneb, millest annab kinnitust tema õnnestunud koostöö kuulsate vene filmirežissööridega. Tema kätt on tunda filmi unenäostseenides, mille irreaalne sõnum mõjub väga kunstiliselt, kuid jääb paraku filmi tervikus võõraks."
Laasik, A.(2011). Filmilavastaja  ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 427-431.

Väljavõtteid kriitikast

Arseni Vipp:  „Heatasemelise käsikirja oleks võinud arendada melodraamaks, erootiliseks vaatefilmiks või psühholoogiliseks draamaks. Lavastaja ei tahtnud (osanud?) neid teid pidi minna ja tulemuseks on järjekordne Tallinnfilmi embleemi kandev ning sellega ühtlasi Raimond Kaugverile kandadele jõudev olmefilm [silmas peetud R. Kaugveri romaani põhjal valminud mängufilmi „Vana mees tahab koju“].
Vipp, A. (1990). Ja naisi ja nalja. Edasi, 20. okt. 

Maimu Berg: „Iseasi, kas pärast tosina aasta möödumist raamatu ilmumisest teha film traditsioonilise realistliku ümberjutustusena või hoopis sürrealistlikuks või sümbolistlikuks. Materjal on igati tänuväärne, loo ajaraamidesse surumine filmis vägivaldne ja ülearune (sinimustvalgete all lärmavad naised). Võib-olla oleks põnev olnud keskenduda kasvõi joukoturkalike meetoditega joodikutemaailmale, siin oleks dokumentaalkaadreidki volilt abiks võtta, ja Regina iibe- ja geneetilise puhtusesõbralikule avantüürile võinuks jääda vaid taustaroll. Või mis veelgi ahvatlevam – teha tõeline seksfilm, kus Regina erinevate partneritega voodis aeledes korjab lapsi nagu Emmanuele elukogemusi. Reklaamplakatite järgi võiks seda varianti koguni oletada. Võimalusi on palju, režissöör Kaljo Kiisk on valinud üpris stsenaariumi jälgiva tee ja vaatajad ka kodukootud erootikast säästnud. Regina lugu on antud edasi peaaegu sama protokollilikkusega kui Aimée Beekmanil. Kõik on filmis tuttav, traditsiooniline ja seetõttu kindel. Eesti filmidest ammu nähtud õdus eramaja koos lilleaiaga, puud, rohumaad, kangelanna rikkalik ja defitsiitne garderoob, joodik, kes on joodik küll õige pisut, pigem vana tuttav rahutu Nipernaadi, romantiline hing. /---/ Eelöeldu pole mõeldud etteheitena näitlejatele. Need on head.
/---/
Kohmakatena ja otsitutena mõjuvad filmis ka Regina mustvalged unenäod. Raamatuski polnud neid eriti tarvis, ent Aimée Beekman ei taotlenudki nendega mingi teise tasandi saavutamist. Filmi ambitsioonid tunduvad siin olevat suuremad.
/---/
Ka mõjusid naiivsetena laste sümbolistlikud (?) kostüümid lõpustseenides – tegelikkuseks saanud unenägu. Film olekski ehk võinud natuke varem ja järsumalt lõppeda? Aga oli ka soojust, mida romaanis nappima kipub. Ants Pampli vanemate saabumine näiteks. /---/ Suur saavutus filmikunstis „Regina“ ilmselt pole. Aga siiski midagi enamat kui pelk illustratsioon Aimée Beekmani romaanile.“
Berg, M. (1990). Jälle üks eesti film. Reede, 29. juuni.

Jaanus Kulli: „Romaani emantsipatsiooniprobleemid, Regina kinnisidee soetada järglased ainult karske ja terve mehega ei jää filmis kandma. Esiteks jääb üldse arusaamatuks, miks peaks Regina Antsu oma laste isana pelgama (T. Kargi Ants on kõike muud kui joodik). Kas on tahetud näidata just sellist Antsu või on T. Kark oma joviaalse tegutsemisega, lihtsalt lustimisega lavastajal üle pea kasvanud. Kaldun viimast arvama. Regina kõrval T. Kargi Antsu nähes ei leia nagu põhjust, et naine peaks linnas raasestumiskuuridel käima. Ka diskussiooonid sõbratar Mariga (Erika Kaljusaar)  ja põgusad kohtumised oma meestuttavatega jäävad kuidagi tabamatuks ja eklektiliseks. Režissöör on küll piinlikult hoidnud vähimatestki vihjetest erootikale (mida süžee ju ohtralt võimaldaks), ent tulemuseks on Regina kui neitsi Maarja, kes ainuüksi mõttest  oma tulevase lapse isale viljastub. /---/ Arseni Vipp mainis, et kriitikud muudkui räägivad Ü. Kaljuste „külmast seksapiilsusest“. Aga paraku Regina on selline. Veel hullem, et peategelase külma kalkueerivuse taga peituvat inimlikkust (naiselikkust?) oma hirmude ja kahtlustega on püütud edasi anda süžeesse lõikuvate värvitute grotesksete ja unenäoliste lõikudega. „Regina“ olustikulise pildikeele taustal need kaadrid pigem lõhuvad filmi struktuuri kui peegeldavad peategelase hinges toimuvat.
Küsitavaks jääb ka natuke kummalise olekuga autojuht Liivi (Viire Valdma) rolli otstarbekus. Aimuvad küll lähiminevikust pärit varjatud pinged Antsu-Liivi suhetes, kuid filmi põhiideestiku kättejuhatamisele Liivi skemaatiliseks jääv kuju midagi olulist ei lisa. Pigem vastupidi. Liiga konstrueerituks ja pretensioonikaks jäävad ka filmi lõpukaadrid (Regina „juhuslik“ sattumine Eesti naisõiguslaste demonstratsioonile, Antsu hulpimine jões, kroonitud ja rüütatud Regina lapsed koos veidrikust naabrinaise Gretaga teatrit tegemas). Ebamäärane finaal on filmi eelneva olustikulise pildiga selges vastuolus, lahtiste otste jätmise mäng näitab kahjuks rohkem lavastaja nõrkust kui tugevust.“
Kulli, J.(1992).  Regina ja vana mees ühe katuse all [filmidest "Regina" ja "Vana mees tahab koju"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 63 - 69.

Filmile tagasivaatavalt

Tiina Lokk: „Regina meest kehastanud Kark ei läinud tal vastupidiselt mõningate inimeste arvamusele käest. Kui Kark oleks olnud ebameeldiv tüüp, oleks kõik olnud väga selge ja lihtsustatud. Elus nii ei ole! Kiisk tahtis selle kõik meelega ka Reginale raskeks teha, et tekitada temas süümepiinu. Iga minek pidi olema üha raskem eelmisest. Reginast pidi saama oma teooria ohver, kes ise on oma südametunnistusega lõpuks kimpus. Lavastaja Kiisk ei mõista teda aga hukka, vaid jätab talle vabaduse valida viis, kuidas oma elu korraldada. Kriitika ja enamik vaatajaist ei jõudnud filmi analüüsides kaugemale oma esimesest emotsioonist – Regina on antipaatne, sest nii ei tehta, unustades selle, et kunst tihti utreerib ja hüperboliseerib elutõde, selleks et ühest või teisest nähtusest rääkida teravamalt ja fokuseeritumalt.“
/---/
„Reginat“ ja selle vastuvõttu tagantjärele vaadates tuleb tunnistada, et tegu oli väga dünaamilise ajaga. Kahtlemata mängis filmi puhul rolli seegi, et lühikese aja jooksul nihkusid vaatepunktid ühiskonna sees kardinaalselt. Revolutsiooniline aeg näitas ennast selle filmi jaoks ka üsna argistes asjades.

Tiina Lokk
: „Filmi tegemist mõjutas tugevasti ka stuudios toimuv. Tootmisesse ilmus juhuslikkus, kuna töötajaskond vahetus väga kiiresti. Võib öelda, et film läks mõneti selle nahka. Monteerijad vahetusid ja see jättis jälje filmi kvaliteedile, see on venitatud, liiga pikk, lisaks kõigele ei leitud filmile õiget lõppu ja ta loksub dramaturgiliselt. Kiisk teadis, mida ta öelda tahtis: ta tahtis näidata, et Regina on uhke ja kange naine, üle kõigest ja kõigist, naine, kes lõpuks leiab iseenda ja oma perekonna, ta on võitja. Kuninganna, nagu ta nimi ütleb. Aga ta ei leidnud sellele üldistusele visuaalset vastet, kokkuvõtvat kujundit või siis piisavalt uhket stseeni, mis tõstaks lõpu vajalikule kõrgusele oma inimliku üldistuse mastaapsuses. Ta otsis ja otsis, aga tol ajal olid tähtajad, millest tuli kinni pidada ja film tuli lõpuks stuudiole üle anda.“

1990. aasta varakevadel Eesti kinodes jooksnud „Regina“ pole puudustest hoolimata ka praegu vaadates mingi ebaõnnestumine. /---/

Regina valmimise ajal oli Eesti omal kombel maailma tähelepanu all. See kajastus ka filmimaailmas ja seetõttu pääses „Regina linastuma festivalidele ja filmipäevadele, kus aitas inimestel taasavastada vahepeal N. Liidu sisse ärakadunud maad ja rahvast. Kui peagi pärast „Regina“ valmimist korraldati Šotimaal Glasgow’s uhked kolme Balti riigi kultuuripäevad, oli Kaljo Kiisk esil mitme oma parima filmiga. Linastati ka „Reginat“, mis ei ole küll Kiisa loomingu tipp, kuid esindas tookord Eesti värskeimat loomingut.

See filmitöö jäi Kaljo Kiisale Tallinnfilmis viimaseks. /---/ Tallinnfilmi ja Kiisa teed lähevad lahku, ent ka stuudio ei jää enam pikalt tegutsema, veidi pärast Kiisa stuudiost lahkumist jääb seal filmitegemine lõplikult katki. Üks ajastu saab otsa ja algab teine.
Laasik, A.(2011). Filmilavastaja  ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 425-436.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm