Gaas! Gaas! Gaas! (1931)

Filmi saamisloost

Filmi loomise tingis tollal maailmas levinud seisukoht tulevikusõjast kui tugeva lennuväe osavõtul peetavast keemilisest sõjast. Eesti ajakirjandus tõi neil aastail teateid sõjaväe- ja tsiviilgaasikaitse õppustest mitmes Euroopa riigis. 1931. aastal korraldati ka Eestis gaasikaitsenädal, kus rahvale esinesid professorid A. Paldrok, P. Kogerman jt nimekad arstid ning eriteadlased.

Filmi valmistamist toetasid ja võtsid sellest vahetult osa Eesti Punane Rist, Tallinna linnavalitsus, Õhukaitse Staap, kaitsevägi, tuletõrje jt organisatsioonid, kelle ülesandeks oli kodanike julgeoleku tagamine kõikvõimalike ootamatuste puhul. /---/

Kriitikale film meeldis. Kõigi sõnavõtnute heakskiidu pälvis asjaolu, et Luts oli rakendanud filmis mängulisi võtteid, vältinud sisulist ja pildilist üksluisust. Filmi võrreldi välismaiste sõjateemaliste mängufilmidega ja leiti, et see on õhulahingustseenides neile väärikas kaaslane. /---/

Mitmes selle filmi episoodis näitab Luts end osava ja hea rütmitundega monteerijana. Nii kutsub ta vaatajais esile lausa kuulmismulje vaenlase lennukite ilmumisest antava teatega, monteerides lühiplaanidena morseaparaadiga töötava sidemehe käe ja erinevatest võttenurkadest filmitud telegraafipostid ning –liini, mida mööda signaalid peaaegu tajutavalt sihtkoha poole ruttavad.

Õhulahingustseenides, kahtlemata filmi kõige tugevamas episoodis, ilmselt köitis tookord (ja köidab veel praegugi) vaatajat osavõtuefekt. Otsekui lahingu keskmes asudes näeme enda ümber mitmel kõrgustasandil tulistavaid ja pikeerivaid lennukeid. Mõnel pöördel jääme ka ise maapinna suhtes sellise nurga alla, et see hetkeks tõuseb müürina kaadrisse. Ja siis oleme taas vabas õhus ning naabri tiiva kinnitustrosside vahelt märkame meie poole kiiresti lähenevat vaenlast...

Selle pildimaterjali hankimiseks tuli operaatoril välja kannatada kõik tõelise õhulahingu vaevad: surmasõlmed, pöörised, ületiivapöörangud ja muud tookordsete sõjalendurite pilotaaživõtted.

Filmis „Gaas! Gaas! Gaas!“ katsetas Luts esmakordselt heliga. Tallinna „pommitamise“ ja õhuvõitluse episoodideskasutas ta müraefektidena mitmesuguseid hoiatussignaale, lennukimootorite põrinat, relvatärinat.
Paas, V. (1987). Ajahetked. Eesti dokumentaalfilm 1920-1940. Tallinn: Eesti Raamat, lk 51-52.

Insener Karl Papello elas aastail 1890- 1958. Itaaliapärasest nimest hoolimata oli ta puhastverd eestlane, sündinud Viljandimaal. Juba nooruses inseneriandega silma paistnud mehe esimene kaitseväe tarvis ehitatud aparaat oli 1924. aastal valminud kõlamõõduseade suurtükiväele, mis oli kasutusel aastail 1925-1932. Raudvassar, M. (2004). Õhukaitse suurtükiväegrupp 1928-1940. Tartu: KVÜÕA toimetised, nr 3, lk 225-226, http://www.ksk.edu.ee  (6.09.2011).

Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_s%C3%B5jalennukite_loend_%281918%E2%80%931940%29 (7.09.2011).