31. osakonna hukk II jagu (1980)

Tallinnfilmi sünopsis

Film on žanrilt poliitiline detektiivteos, milles kritiseeritakse korruptsiooni massiteabevahendite vallas.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 116.

„31. osakonna hukuga“ debüteerib täispikas filmis lavastaja Peeter Urbla, seni lühifilmide ja telesaadetega tuntud. Samuti on debütandid operaator Valeri Blinov, kunstnik Ando Keskküla, helilooja Rein Rannap.

Peeter Urbla oma filmist

„Pakkumine tuli Kesktelevisioonilt. Nägin Rootsi kaasaegse kirjaniku Per Wahlöö esikromaanis võimalust kujutada linnakeskkonda, mida arvan tundvat paremini kui küla... Maaelu pildid on võtnud eesti filmikunstis juba kindla kuju, linn aga on mängufilmis praktiliselt avastamata.“
Täpsemalt:
Elmanovitš, T. (1981). 13 küsimust Peeter Urblale seoses kaheseerialise mängufilmi "31 osakonna hukk" esilinastusega KTV-s. Noorte Hääl, 12. juuli;
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 116-118.

Filmirollidesse kandideerijaid:
Krank - Endel Simmermann
Kontserni seff - Ivar Aimre
Seersant - Jüri Aarma
Julia - Julia Tommingas, Kaie Mihkelson
Anne Hollman - Ada Lundver

Filmist kriitiku pilguga

Jaan Ruus: „Teatavas mõttes on žanrifilmiga debüteerimine üllatuseks. Oleme harjunud, et noor režissöör alustab kõigepealt nö autorifilmiga, kus ta esitab oma vaateid maailmale. Ka on žanrifilme teatavas mõttes raskem teha, sest see nõuab käsitööoskust, stiili- ja žanritunnetust. /---/
P. Urblat kui kunstiajaloolast on filmi tegemisel köitnud just filmi kujundus (kunstnik A. Kesküla), reaalne asjade maailm: filmi usutav atmosfäär luuakse peamiselt tundlikult valitud detailide abil. Lavastaja teab, et, ütleme, kell auto numbrilaual, ruttavad inimesed tänaval, toiduained külmkapis, mannekeenid vaateaknal, kõnelemata juba filmis kasutatud eesti kunstnike arvukaist taiestest, mängivad filmis olulist osa. Ent tervikpilti vaadates näeme: näitlejad on valitud tüübiprintsiibil, nad sobivad nendele ettenähtud keskkonda, kuid nad ka sulavad sinna, kinnistuvad foonile, võrdsustuvad asjadega.

Film esilinastus Kesktelevisioonis, kui Moskvas viibis visiidil Rootsi sotsiaaldemokraatide juht Olof Palme, ja esitles vaatajatele Tallinnfilmi kahtlemata uuest ja ootamatust küljest. Meie filmi otsene haakumine maailmapoliitikaga, küllalt stiilse põnevusžanri tööga kõneleb küll päevapoliitilisest kordaminekust. Muidugi jääb sellisel puhul märkamata filmi esteetiline külg, tema kompositsiooni hõredus, asjatu väljavenitatus kahte seeriasse. Ja märkamata jääb ka see, et kompositsiooni hõredus peidab endas sisulagedust: filmis on palju tühikaadreid, mille funktsioon on vaid säilitada žanriomast (näiteks lõputud autosõidud). Aktuaalne poliitiline probleemistik ei läbi mitte kogu filmi, vaid selle üksikuid episoode.“
Ruus, J. (1982). Mängufilm 1981: põlvkonnavahetus. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 65.