Ajutised inimesed (1980)

Vormsi saare minevikust ja olevikust Nõukogude Eestis. Vormsi saare loodusvaadete kõrval jäävad silma lagunenud ja mahajäetud talukohad. Endisest majapidamisest ja elust annavad tunnistust turritavad korstnajalad ning rohtukasvanud aiast võib leida kunagisi põllutööriistu.
Põline rannarootslane Maria Murman meenutab kodupaiga kunagi kihanud elu ja laulab rootsikeelseid rahvalikke laule. Samuti meenutavad sõjaeelset elu saarel põliselanikud Evi-Lisette ja Oskar Berggren ning võrdlevad seda kaasajaga.
Vormsilased pole rahul viletsa transpordiühendusega saare ja mandri vahel, tööjõupuudusega, elamuehituse puudumisega, olematu kultuurieluga. Niiviisi alles tööleasunud spetsialistid kauaks kohale ei jää. Ka kohalikud noored igatsevad linnaelu järele. Probleemidest kõnelevad ning lahendusi esitavad Vormsi kooli dierktor Olev Piirsalu, sovhoosi endine direktor Evald Priinits, praegune direktor Artur Nitov, sovhoosi partorg Peeter Tansari, metsamajandi töötaja Leili Sooniste ning vabariigi põllumajandusminister Harald Männik.
Aga nagu kohalik elanik ütles: „Inimesed on nagu ajutised siin justkui...“

Märksõnad: elu maal | elu saarel | juurte läbiraiumine | kirikuaed | külaelanikud | külaelu | lagunev majapidamine | mahajäetud kirik | mahajäetud talukohad | masendav olevik | meenutused sõjaeelsest ajast | nõukogude tegelikkus | nõukogulik armetus | põliselanikud | põliskultuuri hääbumine | põllumajandus | põlvkondade side | rannarootslased | rootsikeelne laul | sovhoosi direktorid | sovhoosilaut | tagasivaade minevikku | tööjõu liikuvus | tööjõupuudus | Vormsi saare ajalugu | Vormsi saare põliselanikud | võõrandumine maaelust | Vaata kõiki »