Palusalu (2009)

Filmist kriitiku pilguga

Meelis Oidsalu: „Dokumentaalfilm maadleja Kristjan Palusalust tundub olevat pigem stsenaristi Paavo Kivise kui režissöör Kristiina Davidjantsi film. Rütmilt kohati (eriti alguses) ruttav pildirida üritab Kivise tõtliku tekstiga sammu pidada. Algustiitrid ei jõua lõppedagi, kui juba hakkab teksti lugeja Margus Prangel loetlema ajaloolisi arve. Hiljem rütm rahuneb, arhiivikaadrid ja paljud fotod vahelduvad intervjuudega (Palusalu tütar, treeningukaaslased). Vaataja saab kiretu, peamiselt arhiivimaterjalidel põhineva ja hinnangutest  hoiduva ülevaate maadleja elukäigust, sellest, kuidas lihtsast maapoisist saab maadlushuviline vangivalvur, vangivalvurist vastu ootusi Berliini olümpiavõitja ja olümpiavõitjast Nõukogude riigi reetur (Palusalu jooksis Vene-Soome jätkusõja ajal Vene poolelt vastaste juurde), represseeritu ning režiimi põlualune.

Tegemist on eluloofilmiga,  spordipropagandast hoidutakse, ei ole kuulda ähkimist ega tunda higihaisu, vastupidi, Prangli elegantselt ükskõikse intonatsiooni vahendusel saame teadmise, et olümpiavõit tuli Palusalul nagu muuseas: „… no ja Berliinis, see võit tuli ju lihtsalt, seal ei olnud ju muud vaja kui oma vastaseid ära võita”. Selle repliigiga tõstatatakse kohe filmi alguses  küsimus: milles seisneb õigupoolest Palusalu kangelaslikkus? Näitab film üldse olümpiasangarit või on filmikangelaseks lihtne eestlane, kes võitleb mitme režiimi keerises ellujäämise eest? Palusalu lihtsus ja heasüdamlikkus on silmatorkavaim toon Kivise lauldud oodis, fotodelt näeme tema siirast heasüdamlikku ilmet ka nendel aegadel, mil ta tagakiusatuna mustatöölisena leiba teenib. Fookuses on tugev, terve, oma pereõnne esikohale asetanud inimene,  kes jääb iseendaks nii kuulsuselaine kui ka repressioonide harjal ega anna järele ahvatlustele, öeldes „ei” nii Ameerika rahajõmmidele kui ka nõukogude propaganda survele. Palusalu eelistab toimetada koduses Pillapalus, hoolitseda pere eest, elada lihtsa inimese elu. Mehes, kes seljatas maadlusmatil kõik vastased, oli lihasrammule võrdselt ka väärikust ja hingetarkust, mis lubas tal repressioonide kiuste õnnelik olla. Mine võta kinni, mis temast eestlastele olulisema isiku teeb, kas võit NatsiSaksa maadlusiidoli üle või väärikas kaotus nõukogude režiimile …

Sellist tähendust kannab Kivise lihtsakoeline kleos Palusalule. Lihtsakene on see laul tõesti, sarnanedes oma faktikeskses esitusviisis pigem entsüklopeediaartikli kui dokumentaalfilmiga. Tõsi, paljud pildid ja kaadrid räägivad nii mõndagi, kuid tõstatavad ka hulgaliselt küsimusi, mida Kivine graniitrahnu kirjeldava  geoloogi enesestmõistetavusega ignoreerib. Nii tuleb vaatajal küsimustele vastuseid otsides stsenaristi kirjutatud Palusalu elulooraamat avada või siis piirduda Anders Härmi eeskujul konfirmatiivse kultuuri viljelejate siunamisega.“     
Oidsalu, M. (2010). Heerostest ja heerolditest. Sirp, 29. jaan, lk 18-19.

Vaapo Vaher: „Kristiina Davidjants on võtnud filmida Kristjan Palusalu ja ehkki töö on saanud pildiliselt vilgas, ei lisa ta just palju värsket infot meie maadlusgigandi kohta. Ikka seesama müüt heasüdamlikust, lihtsast eesti karust, kes tuli metsast ja läks Berliini, kust haaras kaks kuldset auraha, järgnesid kodused tammepärjad, saagalik sangariseisus, vene võimu pitsitused ja muu. Pildilise Palusalu puhul on tähtsad muidugi ta eestilik faktuur ja rahvuslik  arhetüüpsus. Puhtamaist puhtaim aaria tõug, nii et Palusalu võinuks olla jumalik modell Leni Riefenstahlile, ent Leni eestlast ja ta triumfi Berliini OMil ei märganud ning ilmakuulsas olümpiafilmis Palusalust märki ei ole. Legend kõneleb, et Maailma-Kristjan saanud hoopis visuaalseks eeskujuks skulptor Enn Roosile, kui too nüüdseks kurikuulsale nõukogulikule Tallinna vabastajate monumendile sõdurikuju modelleeris. Praeguseks südalinnast pagendatud  soldati pea sarnasus Palusalu antropoloogiliste tunnustega on pilkupüüdev. Filmis sellest juttu ei tehta, ent see tõik võinuks olla taas üheks eesti doki sidususe argumendiks, ühendamaks Davidjantsi filmi Kristina Normani ausambaliste protestidega.“
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit. Sirp, 25. märts, lk 22-23.