Avaleht » Filmiliigid

Jääminek (1962)

Aadu Hindi samanimelise novelli ainetel

Mängufilmid | Draama | Sõjafilm Kestus: 91:59

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Jääminek" on valminud Aadu Hindi 1945. a ilmunud samanimelise jutustuse ainetel. Stsenaristid on kirjanikud A. Hint ise ja Aleksandr Bortštšagovski. Filmi läbiv teema on fašismivastane võitlus ja see mõjub väga aktuaalsena ka tänapäeval. Filmi tegevusaeg on II maailmasõda, aeg, kui Eestis valitses Saksa okupatsioon. Tegevus toimub ühel väikesel Eesti saarel, kus elavad ja teevad oma igapäevast rasket kaluritööd tõsimeelsed randlased, kellel aga alati varuks sütitav huumorimeel. Filmi keskmes on kaks põlist saare peret - Jõgelid ja Lautrikivid.
(Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 254)

Kaljo Kiisa režissööridebüüt

"Jääminek" on seni teise režissöörina töötanud Kaljo Kiisa esimene iseseisvalt tehtud režissööritöö.

Võttekohtadest ja stsenaariumist

“Jäämineku” aluseks on Aadu Hindi 1943. aastal Jaroslavlis tagalas kirjutatud samanimeline novell. Filmi stsenaariumi kirjutas Aadu Hint kahasse oma tõlkija Aleksandr Borštšagovskiga.

Filmivõtted toimusid Manilaiul. Probleeeme oli ilmaga. Võteteks vajati kolme kuud lumeaega ja jäätunud merd (üle kolmandiku välisvõtetest), kuid talv oli soe ja meri ei tahtnud jäätuda. Filmiti siiski väljas, kuid vee alla tõmbamise stseen – Linda haarab teda kuritarvitanud saksa ohvitseri Griesenau ja tõmbab ta koos endaga vee alla - filmiti Järvakandi ujulas.

Manilaiule ehitati võtete jaoks pukktuulik ja kiik, muud mitte. Massistseenides osalesid ka kohalikud kalurid. Uudne oli see, et loobuti paviljonidest ja filmiti vabas looduses. See asetas küll filmitegijad rasketesse tingimustesse, kuid tuli teosele kasuks.
Kallaste. R. (1962). “Jääminek” jõuab ekraanile: [Intervjuu režissöör K. Kiisaga]. Rahva Hääl, 15 juuli.

Tollane kriitika

Kaljo Kiisa esimene iseseisvalt lavastatud mängufilm sai kiita ilusa kaameratöö ja mõnede stseenide huvitava lavastuse eest, kiideti näitlejate tööd (Kaarel Karm, Lisl Lindau, Hugo Laur, ka Sirje Arbi). Ent pöörati tähelepanu ka puudustele. Filmile heideti ette laialivalguvust ja episoodide lõtva sidet, mis võis olla tingitud juba stsenaariumist, kuna Hint kirjutas loo Venemaa tagalas ning oli okupatsiooniaja randlaste elust eemal ega teadnud sellest eriti midagi.
E. Heim (1962). Illustratiivsus - kunsti vaenlane. Sirp ja Vasar 03.08.1962.

Peetakse ebavajalikuks tarbetute stseenide kuhjamist, mis juhivad vaataja tähelepanu kõrvale põhiteemalt ja nõrgestavad emotsionaalset pinget (nt fašistide lennuk, mis viskab pommi alla, matus ja peied, saksa sõdurite poolt võlla ehitamine, Vihvelini külaskäik ja söögilauda istumine Madise peres).
Игнатьева, Н. (1962). Пульс творчества. Искусство кино, (Москва), nr 11, lk 50-53.

"Kahe pere kemplemisele keskendumine sissejuhatuses pole oluline, sest edaspidi sellest enam juttu ei ole. Nii stsenaristi kui režissööri viga on, et kujud jäävad mitmeski stseenis lagedaks ja mõtted umbmääraseks."

"Stsenaarium on režissööri poolt ebaühtlaselt läbi töötatud, Linda mõttemaailm jääb ebaselgeks. Filmi ei saa hinnata kui kunstilist tervikut. See on vaid üldine tõde, et vaenlane on paha. Välise ja illustratiivse domineerimisest on tingitud ka filmi ülepingutatud stiil, kulunud teatraalsed võtted vaatajais liigutuse või imetluse esilekutsumiseks. Näidatakse inimesi olukordades, kuid ei osata anda olukorra dramaatilisust inimese kaudu."
Heim, E. (1962). Illustratiivsus – kunsti vaenlane. Sirp ja Vasar, 3. aug.

Psühholoogilist draamat ei ole. Film nõudlikku kinokülastajat ei rahulda.
Hindi jutustuses on Griesenau sõjatöösturi poeg, kelle fašistlik olemus koorub usutavalt esile. Filmis on see kadunud ja Griesenau on vaid ohvitserimundris naistekütt. Rannarahvas jääb vaid grupipildiks, kesksete tegelaste karakterid jäävad avamata.
Rammul, R. (1962). “Jääminek”. Õhtuleht, 28. juuli.

Filmist viiskümmend aastat hiljem

Stsenaariumi kirjutas Aadu Hint oma 1945. aastal ilmunud jutustuse põhjal koos kogenud filmidramaturgi Aleksandr Borštšagovskiga. Peab kohe mainima, et Teise maailmasõja aegu polnud Hint Eestis, vaid Nõukogude tagalas, ja sellel kogemusel (vahetu kogemuse puudumisel) on olnud oma mõju ka filmi aluseks oleva teksti vormimisel.
Kaljo Kiisk omakorda oli 18aastase kutsealusena näinud 1944. aasta lahinguid Eestis otse rindejoonel, Saksa sõjaväevorm üll. Sellest tõsisasjast aga vaikib seltsimees Kiisk ise ja vaikib 1960. aastate alguses ka ajalugu. Aga ta tunnneb sõda.

“Jääminek” on esimene film Teise maailmasõja sündmustest Eestis. Raamid, milles “kohalik” filmitegija üldse saab liikuda, on rangelt ette kirjutatud. Samas kaigub Eesti ajakirjandus tüdimusest sellistest filmidest nagu “Juhuslik kohtumine”, “Perekond Männard”, “Laulu sõber”. Tolle aja kombe järgi jõuavad kõnekeelde väljendid “männardid”, “juhuslikud kohtumised”. Filmikriitikas hinnatakse niiviisi neid filme, mida keegi enam kinos vaadata ei taha. Publiku ootused uute filmide suhtes on kõrgele kruvitud.

Kaljo Kiisk sätib enda jaoks paika fookuse: kõige tähtsam on näha ja näidata inimest. Ja see tal ka õnnestub. Väikesel saarel sõja ootamatutes tingimustes omavahel puid ja maid jagava kahe perekonna — Lautrikivide ja Jõgelite — liikmed mängitakse suureks.

Kiisk on meenutanud, et stsenaariumi lugedes olid tal paljud osatäitjad kohe silma ees: Hugo Laur, Kaarel Karm, Katrin Välbe, Helend Peep, Rudolf Nuude, Andres Särev. Noored näitlejad leiab ta Tallinnfilmi õppestuudiost: Sirje Arbi (hiljem Tennosaar) ja Arvi Hallik. “Pahad” poisid kutsutakse sõbralikust naaberriigist, pahelisi okupante kehastavad lätlased eesotsas Harijs Liepiņšiga.

Ideoloogia vaid foonil

Huvitav, et kõigis kolmes 1962. aastal valminud Eesti filmis võib märgata keelatud armastuse teemat, ja samas põrkuvad tegelased võõra jõu või võimuga.

Meeldiv on, et kõigis neis filmides on esiplaanil lähivõttes inimene. Ametlik ideoloogia jääb taamale. Kriitika võtab linateosed tervitustega vastu, ehkki arvustajad on komponentide hindamisel eri meelt.

1962. aasta detsembris räägitakse muutuste vajadusest Eesti kinotootmises ka Eesti NSV Kinematografistide Liidu (hilisema Eesti Kinoliidu) asutamiskongressil. Äsjaseid debüüte tervitatakse kui paremusele liikumise teetähiseid.

Kiisk valitakse uue liidu esime­heks, sellesse ametisse jääb “Jäämineku” lavastaja 25 aastaks.

Lõhmus, J. (2011). “Jääminek” — esimene film Teise maailmasõja sündmustest Eestis. Maaleht, 8. jaan. http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/jaaminek-esimene-film-teise-maailmasoja-sundmustest-eestis.d?id=37873421 (31.05.2012).

Huvitavat vaatamist:

Kommentaare Eesti filmile: Jääminek [telesaade] (1995). https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-jaaminek

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm