Jäljed (1963)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Jäljed" on teos inimsaatustest Eesti külas esimesel sõjajärgsel kümnendil. Filmi kangelased on endised sõjasõbrad, kes olid kandnud oma õlul Isamaasõja ränka raskust ja osutusid nüüd olema uuel rindel - kollektiviseerimise rindel. See on ennekõike võitlus inimese hinge eest ja nõudis kangelastelt-peategelastelt suurt ja sügavat tegelikkuse mõistmist, mehisust ja ausust. Kirjeldus © Eesti Entsüklopeediakirjastus „ Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976”
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=900&action=show_product_details (1.06.2012).

Filmi saamisloost

Kaljo Kiisa teine filmilavastus — “Jäljed” — jõudis ekraanile jaanuaris 1964, poolteist aastat pärast “Jääminekut”. Poolteist aastat on minimaalne täispika mängufilmi tootmise aeg. /---/ Tallinna Kinostuudio peatoimetaja Ants Saar oli noorele lavastajale oma romaani ideest rääkinud juba kolme aasta eest — jäljed, millesse me elurajal astume, jäljed, mida mööda läheme, jäljed, mida endast maha jätame. Ja vapustuslikult pöördelised aastad 1948–1956 Eesti maaelus. Romaan jäi Saarel kirjutamata, kuid Kaljo Kiisa innustusest sündis filmistsenaarium.

Filmi võttegrupi viis Kiisk oma sünnikohta Toila rannikul Voka mõisa ümbrusse ja Valaste joa juurde. Ehkki sündmustik, mida film kajastab, on kujutataval ajal universaalne, see võiks aset leida kus tahes. Seda enam et filmitegijate pilk keskendub inimsuhetele. Nn ideoloogilise võitluse kumin on siiski kogu aeg kuulda, laastud lendavad, ehkki metsa raiumist otseselt ei näidata.

Endised laskurkorpuse luurerühmlased kohustuvad üles ehitama uut korda, algab esimeste kolhooside rajamine. Rööpjoonena kinematograafiast — samal ajal jookseb kinodes esimene Nõukogude Eesti mängufilm “Elu tsitadellis”.
Lõhmus, J. (2011). Kui rinne jookseb läbi talude, perede ja armusuhete. Maaleht, 27. jaan.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/jaljed-kui-rinne-jookseb-labi-talude-perede-ja-armusuhete.d?id=39218851 (1.06.2012).

Ettevaatlik katse lõhkuda müüti

1960. aastate sulailma atmosfääris õnnestus „Jälgedes“ vihjata nii mõnelegi stalinismi joonele, nimetada metsavendade fenomeni sõjajärgses Eestis, ent seda kõike fakte moondava skeemina. Metsavennad on need kurjategijad, kes tapavad külakooliõpetaja, ning võimud on seetõttu sunnitud „neid, kes on vastu“ Siberisse saatma. Film avastaks justkui metsavendade teema, kuid kasutab seda silmapilkselt süsteemi ülekohtuste tegude õigustamiseks, väljarääkimiseks.

Hinnalisemad on vahest põhisüžee kõrvalliinidesse peidetud vihjed. Näiteks seegi, et ka „omade“ leeris käib samasugune elavale elule iseloomulik hea ja kurja võitlus nagu „lepitamatute vendade“ vahel. Ka „omade“ leeris leidub kujusid, keda pole võimalik taluda nende pimeda viha ja ekstreemse agressiivsuse tõttu, ühesõnaga, ka „omade“ leer pole sugugi nii ühtne, kui müüt ette näeb. Huvi pakub ka küla parteifunktsionääri Heino Raageni kuju, mis kujutab parteitöötaja kalestumist, muutumist elule mittevajalikuks käske täitvaks automaadiks. Raagenist saab Andres Lapeteuse, tänaseks põhjalikult läbi analüüsitud kuju eelkäija.
Elmanovitš, T. (1989). Kaks venda ning kolmas. Mõnda tüpograafilise klassifitseerimise probleemidest. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 21.

Võimu surve

Tallinna Kinostuudio kunstinõukogu koosoleku protokoll 24. jaanuarist 1963 sätestab: filmis eredamalt välja tuua partei edasiviiv jõud, suurendada Tarkopi osatähtsust, süvendada Raageni muutumise momenti.
ERA.R-1707.1.782

Esimene filmivõte oli see, kui Jaak Tambu kõnnib oma põllul ja ütleb: "Tulgu, mis tuleb, mina oma põllu juurest ära ei lähe." Viimane filmivõte on episood raudteejaamas, kui Valve lehvitab oma rongikaaslastele järele.
Ojamaa, P. (1964). Nii seda tehti. Noorte Hääl, 15. jaan.
AGA
Kaljo Kiisk peab Ada Lundveriga üles võetud lõpuosa asemel filmima käigult juurde Heino Raageni pöördumise kinosaali: ”Inimesed, armastage üksteist, kuid olge valvsad.” /---/ Kommunist ei saa eksida, kommunist ei saa vääratada, temale peab jääma viimane sõna — niisugune on Moskva Kinokomitee nõutud muudatuse sõnum.
Lõhmus, J. (2011). Kui rinne jookseb läbi talude, perede ja armusuhete. Maaleht, 27. jaan.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/jaljed-kui-rinne-jookseb-labi-talude-perede-ja-armusuhete.d?id=39218851 (1.06.2012).

Kaljo Kiisk: „Nii kui [film] Moskvas ära vaadati, esimesel päeval vaatas Kinokomitee, teisel päeval vaatas Üleliidulise Keskkomitee kultuuriosakond, ja kolmandal päeval oli film riiulil. „Jälgede“ vastu oli vihavaen Moskva ideoloogilistes ringkondades suurem kui  „Hullumeelsuse“ vastu."
Kommentaare Eesti filmile: Jäljed [telesaade] (1996). https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-jaljed (1.06.2012).

Kaljo Kiisk: „Moskvas formaalselt võeti „Jäljed“ vastu, aga ekraanidele ei lastud. Põhiline süüdistus oli, et praktiliselt esimest korda nõukogude filmis näidati Siberisse saatmist. /---/ Kõige rohkem šokeeris Moskva seltskonda totakas täitevkomitee esimees ja täielik idioot-debiilik miilits (Rudolf Nuude väga toredas esituses). Need kolm komponenti olid täiesti vastuvõetamatud ja seepärast film pandi kohe kinni.“
Kaljo Kiisa intervjuu telesaates „Maagiline Kaljo Kiisk“(1993), ETV filmisaated, http://etv2.err.ee/videod/af56b98f-01e1-4121-9dcb-f5724d988240 (11.07.2012).

 

Film rehabiliteeriti 1988.

“Jäljed” on üllatavalt küps teos niihästi stsenaariumi kui ka lavastuse seisukohalt, tegelaste suhted on mitmetasandilised, pingestatud ja liigutavad.

Pildilisest küljest pakub “Jäljed” toredaid ajastumärke tolle aja nn poeetilisest kinokunstist: altrakursist filmimine, madalad horisondid, pöörlev kaamera jms.

Filmis on palju ilusaid rolle. Stsenaarium kirjutatigi konkreetsetele näitlejatele mõeldes. Juba nimetatutele lisaks väärib esiletõstmist Jüri Järvet, kes kehastab Siberist naasnud endist metsavenda.

Väikese Toomasena näeb Tõnu Oja, kellele see oli esimene filmiroll. Samuti teeb "Jälgedes" oma esimese filmirolli Ada Lundver.
Lõhmus, J. (2011). Kui rinne jookseb läbi talude, perede ja armusuhete. Maaleht, 27. jaan.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/jaljed-kui-rinne-jookseb-labi-talude-perede-ja-armusuhete.d?id=39218851 (1.06.2012).

Episoodides osales 357 inimest, grupivõtetel 744 inimest, massivõtetel 2190 inimest. Massistseenides lõid kaasa kohalikud elanikud ja tehasetöölised. Objekte, kus filmiti, oli 27.
Filmis on kasutatud kroonikakaadreid 1945. aastast.
Filmi eelarveline maksumus oli 33,5 tuhat rubla.
Stsenaariumi müüs autor 6000 rubla eest.
ERA.R-1707.1.782
ERA.R-1707.1.786

17. juunil 2011. aastal toimus Toila Rahvamajas meenutusteõhtu. Vaadati Bruno Uustali lühifilmi, kus oli võrdlus endiste võttepaikade ja praeguse olukorra kohta neis. Kohalikud, kes filmitegemisest osa võtsid, jagasid muljeid viiekümne aasta tagusest kinotegemisest.
Toila valla leht, juuli 2011,  http://toilaleht.blogspot.com/2011_07_01_archive.html (06.10.2011).

Huvitavat vaatamist:

Telesaade "Kommentaare Eesti filmile: Jäljed" (1996). https://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-jaljed

Teatri- ja Muusikamuuseum: T 371.TA.1 fotod; T 371.12.53 fotoalbum; T 371 2.31 fotod.