Keskpäevane praam (1967)

Filmi konsultant Suurupi kapten Väino Tammisaar meenutab:

Kuu aega oli Suurupi kogu täiega filmitegijate käes rendil. Põhiliselt seisnes kapteni konsultandiamet näitlejate merekarudeks koolitamises. See polevat raske olnud. Näiteks siniseks löödud silmaga tüürimeest mänginud Kalju Karask saanud pärast paaripäevast laevaeluga tutvumist väga tõepäraselt hakkama.

Põhiliselt filmiti Virtsu sadamas. Sealsamas kupatati merre ka põlevaid autosid. Tulekahju meisterdati taku ja masuudiga pluss sõjaväe päritolu mustad ja valged tossupommid. Loomulikult polnud autode paakides bensiin. Et laeva päästa, lükati filmis põleva puuvillaauto eest mitu sõidukit merre - bensiini-tsisternid, ilus hele Volga... «Pärast tuli autokraana tekile ja tõstis need uuesti välja,» mäletab Tammisaar.

Igaks juhuks valvasid tulekahjustseenide juures voolikutega laevamehed: «Olime ikka ette valmistatud, et juhul kui...» Ja peaaegu olekski juhtunud: «Kuivastusse jõudmist filmisid nad teisel praamil, Sõprusel, selle kapten Põllu Evald rääkis, et korra läks asi lausa nii tuliseks, et tuletõrjehäire üürgas - autotekil läksid kaablid kärssama.»

Tammisaar kinnitab, et merre plartsatanud uhket Volgat haletseda polnud tegelikult põhjust - kõik üle parda lennanud autod olid puhas vanaraud.

Virtsu sadamas oli eraldi nurgake, kus laevapoisid autoparkidest saadud mahakantud autode ülevõõpamisega lisaraha teenisid: «Siis need paistsid kenad välja. See Volga, mis merre visati, oli igavene vana ja enne ujumasaatmist võeti tal ka mootor maha - üks filmimees ostis selle vist mõnesaja rubla eest ära. Kui Volga üle poordi lendas, ei tahtnud see hästi põhja minna - polnud enam piisavalt raske.»

Eino Tamberg, Leili Volga-omanikust mees:

„Olen ju nii lühikese nägemisega, mul olid siis prillid -16, nii et autojuhiks ma pole kunagi tahtnudki saada - oleksin sattunud kas haiglasse või vanglasse, kui oleksin endale loa ostnud... Autot tõmmati siis nöörist.

Aga mis selles filmis oli armsalt naljakas - terve see Eesti loodus filmiti tegelikult ju Musta mere ääres Gagras! Eks lugu olnud nii, nagu filmitegemisel ikka - tähtaeg jõudis kätte, film tuli üle anda, sest muidu oleks preemiad ära jäänud vms. Filmitigi siis suvised auto- ja rattasõidud veebruaris. Et Eestis oli lumi maas, sõitsime kogu kambaga Gagrasse ja elasime seal 2-3 nädalat.“

Pauts, K. (2003). Juhan Smuul tuli kaptenisilda: "Nüüd panen praami põlema!". SL Õhtuleht, 29. nov.

Vaata ka: Eino Tambergi mälestused ETV "Tähelaevas" detsembr 2010