Lammas all paremas nurgas (1992)

Filmile tagasivaatavalt

Kolm aastat käis Lembit Ulfsak ringi mõttega, et peaks lastele ühe korraliku filmi tegema. 1993. aastal jõudis kinodesse südamlik seiklusfilm “Lammas all paremas nurgas”.

“Lammas all paremas nurgas” oli näitleja Lembit Ulfsaki (pildil) teine filmilavastus, seni kahjuks ka viimane. Kahjuks seetõttu, et režiilist võimekust ja käsitööoskust on Ulfsakil kahtlemata, ehk isegi rohkem kui mõnel, kes seda eriala koolis õppinud. Ulfsak on õppinud n-ö töö käigus, kõigi nende lugematute Nõukogude filmide võtteplatsidel, kus ta näitlejana kaasa on teinud.

Esimene režiitöö oli Ulfsakil Valentin Kuigi stsenaariumi alusel vändatud suhtekomöödia “Keskea rõõmud” (1986), mida omal ajal eriliseks õnnestumiseks ei peetud, kuid mille väärtus aja möödudes on selgelt kasvanud – noorema põlvkonna jaoks on see üks parimaid road-movie žanris teoseid Eesti filmiloos.

Tomi (Margus Alver), Harri (Kaur Sinissaar) ja Ahvena (Tõnu Kark) seiklused suvises Tallinnas said kriitikute poolt väljatulekuaastal palju soojema suhtumise osaliseks – kui Mart Kivastiku materdav arvustus Sirbis välja arvata. Huvitav kontrast on seegi, et just Kivastik pidas “Keskea rõõme” “kiiduväärt ürituseks”.

Kui “Keskea rõõme” nimetati enamasti “tühjaks” (Jaan Ruus), “suhteliselt tagasihoidlikuks” filmiks, mis Eesti filmiloosse “erilist märki ei jätnud” (Sulev Teinemaa), siis “Lammas all paremas nurgas on “üpris nutikalt läbi mõeldud lugu”, “parajalt vaimukas” (Sulev Teinemaa), “annab välja täiesti rahvusvahelise entertainment’i mõõdu (Jaan Ruus). Ruus kiidab Teater. Muusika. Kinos sedagi, et film on “läbinisti südamlik” ja et Ulfsakile on omane “relvitukstegev pretensioonitus” ning filmimeedium on Ulfsakile “orgaaniline elamis- ja tegutsemisvorm”.

“Lammas all paremas nurgas” valmis rahareformi aegu. Ulfsak meenutab, et filmi ettevalmistamist alustasid nad rubla ajal, ja neid nagu natuke oli, aga võtete ajaks oli rahareform toimunud ning kroone, neid ei olnud nagu enam üldse. Kui siis rekvisiitor suure vaevaga ühe kümnekroonise hankis, loeti sõnad peale, et raha ei tohi mingil juhul solgutada. Isekeskis kaaluti, et kas raha spinningulandi otsas üle jõe vedamine on solgutamine või mitte.

Tallinnfilmi hiigelstuudio ise oli selleks ajaks sügavas kriisis, noorel riigil oli muid pakilisemaid toiminguid käsil kui tormi kätte jäänud laeva päästmine, rahvusliku filmitootmise turvalisse sadamasse pukseerimine.

See kõik aga oli väline – sisuliselt ei olnud Ulfsakil alguses muud ideed, kui et tahaks teha lastefilmi ja Tõnu Kark võiks seal kala püüda. “Olin kolm aastat ringi käinud mõttega, et peaks lastele filmi tegema. Lugesin ühe lasteraamatu teise järel läbi ja tõdesin, et kõik parem on juba ära lavastatud,” rääkis näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak “Lammas all paremas nurgas” esilinastuse järel 1993. aastal. “Olen Tõnusse armunud juba aastaid. Stsenaariumi kirjutades tundus kogu aeg, et Tõnu jaoks on seda vähe. Püüdsin Ahvena rolli kuidagi täita... Ja siis tuli Tõnu ja müdistas 75 protsenti juurde,” tunnistas ta teises intervjuus Päevalehele. Ahvenale kuuluvad tõepoolest filmi kõige meeldejäävamad hetked, nende hulgas pikk ja koomiline vestlus maaväliste olenditega.

Peaosalise Tomi ossa valiti Margus Alver, ajalehe Meie Meel noor teatriarvustaja, kes polnud mingisugune keskmine rüblik, vaid varaküps noorhärra, kes luges võtteplatsil Tšehhovit. “Piilusin silmanurgast kogu aeg, kas tema kiidab selle, mida ma teen, heaks või mitte,” tunnistas Ulfsak, kes leidis Alveri teatrist. Kui filmi-Tom võtteplatsil oma ema kehastanud Maria Klenskajaga kokku sai, tuli välja, et sama poisiga oli Maria viimase hetkeni teinud proove Leida Laiuse filmi “Varastatud kohtumine” tarbeks, alles viimasel hetkel valiti tema asemel Andreas Kangur.

Üks Lotte isadest, kaasstsenarist Janno Põldma tahtis juba siis teha lastefilmi, kus ei oleks ülemäära vägivalda ega jõhkrust ning räägitaks enamasti headest asjadest.

Ajakirjanik Meelike Saarna võttis esilinastuse järel tulemuse kokku nii: ““Head” on pealtnäha kerge “linnukesega”, ent hästi sümpaatsed ja targad; “pahad” samuti kohtlasevõitu, kuid nende pahatahtlikkus ja kurjus on pigem naeruväärne kui tõeliselt ohtlik – ja nad kukuvad omadega haledalt sisse.”

Leiutajast Tomi, tema spordipoisist sõbra Harri ja multitalendist Ahvena vastasmängijateks on taarapunkti sulikamp – “Üle linna Vinski” teleseiklustest filmiekraanile astunud Lutikalossi laiskvorstid, samasugused natuke lihtsameelsed tüübid Ain Lutsepa ja Kalju Orro kehastuses. Nende boss Filip (Dan Põldroos) on enda arvates muidugi kõva mees, sest kohtlasevõitu kamraadide Hubi ja Voltsi seltsis saab ka tagasihoidlikuma intelligentsiga isand end suisa geeniusena tunda.

Kahe kamba suviste seikluste taustaks mängib taasiseseisvunud Eesti ise oma üleminekuea iseärasustega, kus kõik välismaine võttis põlve nõrgaks ja fraas “me oleme Torontost” avas ütlejale uksed ja südamed. On erakordselt koomiline, kui beibelik muuseumitöötaja õhkab pärast välismaalaste lahkumist sulnilt “Chanel...”, aga kolleeg toob ta maa peale tagasi: “MacDonald oli küüslauku söönud.”

Härra Ahvena mõttetera, et asjad lähevad ikka alguses halvemaks, ja alles siis paremaks, tasub aeg-ajalt meelde tuletada nii vanadel kui noortel, sõltumata ühiskonnakorrast või parasjagu valitsevast ideoloogiast.

Tomi, Harri ja Ahvena seiklused suvises Tallinnas (2013). Eesti Ekspress, 3. okt, lk 58.