Päeva lõpus (2009)

Inna Grünfeldti intervjuu režisssöör Maiju Ingmaniga

Mis oli Urmas Lennuki näidendis või "Päeva lõpus" niisugust, et tekkis soov sellest film teha?
Näidendit vaadates torkas mitu asja silma - või pigem südamesse.

Urmas Lennuki tekst, kuidas ta dialoogi kaudu avab maailma ja tegelaskujusid. Kohe järgmisena Marta karakter, keda mängib Liisa Aibel. Harva suudetakse naisterahvale kirjutada nii mitmekesine ja palju võimalusi pakkuv roll.

Üleüldse olid näidendi karakterid minu jaoks kõik sümpaatsed - mitte karikatuursed, vaid inimlikud.

Lugu "Päeva lõpus" on minu meelest geniaalse ülesehitusega. Loo tegelased elavad tänapäeva maailmas, kus maaelu kaob: poed, bussiliinid, koolid pannakse kinni, inimesed peavad linnadesse või vallakeskustesse kolima.

Täpselt sama asi hakkas toimuma Soomes 90ndate alguses, mis on mul hästi meeles. Ise olen ju maaelu ja väikeste külade poolt.

Linnades on suured koolid, kus õpilastel on "paremad", eelkõige "võrdsed" võimalused areneda - tundub esimesel hetkel loogiline, aga tegelikult on see täielik jama. Need teemad on mulle olnud südamelähedased alati, nii kaua, kui mäletan.

Film räägib ka paljust muust: üksindusest, armastusest, lapsepõlvemälestustest, testosteroo­nist ja sellest, kui väike inimene ikkagi on.

Miks tegite samade osatäitjatega, kes lavastuses?
Mul oli küll võimalus pakkuda projekti mõnele Tallinna tootjafirmale, kes oleks sundinud mind kasutama filmis kõige ilusamaid Eesti tippnäitlejaid, oleksin pidanud seisma järgmised viis aastat järjekorras, et oodata, millal fondid toetavad projekti.

Sellise protsessi käigus toimetatakse stsenaarium sada korda ümber ja minu huvi filmi tegemise vastu kustub.

Rakvere teatri direktor Joonas Tartu oli siiralt innustunud sellisest projektist. Muud polnud mul tegelikult vaja. Rakveres on olemas ressurss, et teha üks draamafilm maaelust, pärisinimestele. Võttetehnika, valgus ja heli on Rakvere teatrist, dekoratsioon ja kostüüm samuti.

Kui palju on filmivariandis sarnast, kui palju erinevat sellest, mis oli Urmas Lennuki lavastuses?
Lennuki käsikirja alusel valmistasin režiistsenaariumi ehk toimetasin loo filmikeelde. Mõni väike stseen tekkis juurde, aga muidu on üllatavalt täpne koopia sellest loost, mis lava peal sünnib.

Filmi dialoog on 95% Lennuki oma. Mina muidugi jõuan seda montaažis veel kärpida.
Tegevuskohad on 100% teised. Filmis on nad päriskeskkonnas. Film põhineb näidendil, mitte ainult käsikirjal. Kuna tegemist on filmiga, kus karakteri­dramaturgia on üks juhtiv element, siis pean ütlema, et kõik see on sündinud Urmas Lennuki ja näitlejate koostööst.

Mina olen üht-teist ümber sättinud ning lihvin veel helindamise käigus.
Materjali on praegu 17-18 tundi. Jätsin tegelaste pikad huvitavad monoloogid sisse. Kinoinimesed ütlevad, et peab olema võimalikult palju tegevust ja vähe teksti.

See, mis teen, käib reeglite vastu. Aga mulle meeldib see tekst.

Minu arvates oleks põnev teha seda lugu kunagi Soomes soome näitlejatega, soome keeles. Soomes ei ole 10 000 inimesega kohas enam postkontorit. Ja külades ei ole üldse mitte midagi. See hakkas Soomes juhtuma 15 aastat tagasi.

Kus ja kuidas filmi tegemine toimus?
Filmisime Karepal, Vainupeal, Rakveres, Mõdrikul, Ulvis, Muugal, Kandles, Varangul ja Vohnjas.

Väljas filmimist oli üsna palju, ja kuna filmi tegevus toimub kevadel üsna lühikese aja jooksul, oli võttegraafiku tegemine paras peavalu, sest näitlejatel ja teatri tehnilisel meeskonnal polnud puhkus. Arvestada tuli etendusi, proove, ka igasugu haltuurasid ja viiruseid, mis möllasid kevadel siin ringi. Tegime filmi jupikaupa, hilisõhtuti.

Öövõtted olid kõige huvitavamad. Paar korda pidime õhtuseid võtteid tegema varahommikul.

Karepal õnneks tuleb kevad hiljem. Vaatasime õunapuud hoovis, ta muutus aeglaselt, väga tubli puu oli.

Töö käis nõnda. Võttegrupp ja näitlejad sõidavad Karepale jõe kaldal asuvasse talusse. Näitlejad otsivad endale kostüümi suurest riidehunnikust.

Grimm, dekoratsioon, kaamera, valgus, näitleja liikumine, helimees pannakse paika, kassid ja koerad visatakse kaadrist välja - nendest kaadrite algustest võiks panna pingelise lühifilmi kokku -, pererahvalt palutakse vaikust (juhul kui norskamine kostab mikrofonisse), tehakse proovi ja võetakse linti. Vahepeal väsid ära, vahepeal saab nalja ka. Nii lihtsalt see käiski.

Missugused tööd filmi juures on veel ees?
Helindamine ja montaaž. Helindamine on suur ja peen töö - kui heli pole korralik, jääb vaatajal mulje, nagu näitleja mängiks halvasti.

Teeme siin teatris vaikselt koos helimeestega. Mulle meeldib montaažis istuda, aga kuna see on nii pikk protsess, siis vahepeal tekivad surnud punktid. Robot teeks rutem valmis, aga see on käsitöö. Kavatseme teha filmist ka DVD.

Mis on järgmisena plaanis?
Üks natuke eksperimentaalne film.

Grünfeldt, I. (2009). Maiju Ingman väntab filmi “Päeva lõpus”. Virumaa Teataja, 7. aug.