Avaleht » Filmiliigid

Oleg (2010)

Mängufilm Kestus: 20:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Andri Ksenofontov: „Jaan Toomik tunnistab filmi ja elu erinevust. Kui vaataja teab filmi vaadates, et käes on suurima draama või pingelahenduse hetk, siis elus seda  hetke ei märgata. Hetke tähtsus selgub alles tagantjärele. See paneb ausa filmitegija raske valiku ette: kas kujutada tegelikult juhtunut või tulla vastu publiku ootusele omada olukorrast üleolevat ülevaadet. Selles mõttes on Jaan Toomiku lühimängufilm „Oleg” läbinisti aus. Nagu ka Oleg, keda ta tundis. 

Kui lugeja soovib filmi täitsa puhta lehena vaadata, siis võiks ta selle lõigu vahele jätta. Nii või teisiti, selle loo rääkis Jaan Toomik ise juba ammu. Nimelt teenis ta punaväes aega kunstnikuna. Ametlikult olid kõigil väeosa kunstnikel  muidugi sõjalised erialad, aga nemad elasid tavaliselt oma ateljeenurgas kui kuninga kassid kõiksugu sõjalispatriootlikke loosungeid maalides ja kirjutades. Nad olid šefid mehed ka omade seas. Sellele vaatamata oli siiski parem esimestel teenistuskuudel „noorena” kasarmu määrustikuvälisest orjanduslikust olmekorrast eemale hoida. Jaan Toomikuga sattus aega teenima poiss nimega Oleg, kellest sai üldine peksualune. Kord tuli ta Jaan Toomiku juurde ateljeesse  ja ütles, et kavatseb end valvekorra ajal maha lasta. Jaan vastu, et ära jama, elad raske aja üle, aga Oleg pidas sõna. Kuidas elada, kui keegi su õlule sellise koorma asetab? Kas seda õnnestubki maha raputada? Selles mõttes on kujukas filmi sissejuhatus, kus autod järjest prillidest üle sõidavad, aga keegi, ülekantud tähenduses siis autor, need lõpuks üles korjab, ükskõik, mis seisundis need ka on.
/---/
„Oleg” on kultuuriantropoloogiliselt tõetruu, ajateenijate elu lõigud kajastavad ehtsaid sündmusi. Näiteks lõbusamas võtmes rongistseen on puhtalt elust maha võetud. Kuna lavastaja ei leidnud  Eestist enam ühtegi säilinud Nõukogude sõjaväeosa, seati võtteplats üles Haapsalu endisel sõjaväelennuväljal. Sündmuste ja üksikasjade valik allub „Olegis” eelkõige siiski kunstilisele otsustusele. Mõne vaataja meelest polnud film piisavalt veenev, sest ei näidatud elu draamat ja jõhkrust, mis oleks tegelaste käitumist ja saatust selgitanud. Ent elus ei kohta melodraama selgust ja äraseletatust, pole teada, kes on halb, kes on hea, kes süütult kannatab ja kes teenitult."
Täpsemalt:
Ksenofontov, A. (2010). Toomiku aus "Oleg". Sirp, 10. dets.

Teet Veispak: "Toomiku idee ei seisne selles, et tuua vaatajani Vene armees valitsenud olusuhteid. (Sõjavägi nagu iga teinegi suletud struktuur on paik, kus kõik, ka inimeste tragöödia, tuleb märksa reljeefsemalt ja mustvalgemalt esile kui tavaelus.)

Oluline on sootumaks teine, individuaalse läbielamise plaan, millest annavad tunnistust aastakümnete tagant ikka ja jälle tahtmatult esile kerkivad katkendlikud mälupildid. Sõit sõjaväest koju, enne seda veel kohtumine Olegiga, kus viimane teatab, et kavatseb end maha lasta, sest ei suudaks sellisena, nagu ta nüüd on, tsiviilelus edasi elada. Olegile külla sõitnud ema, kellele ohvitser teatab tema poja enesetapust. Veoauto, mille kastis tuuakse Olegi surnukeha väeosa medpunkti...

Need on visualiseeritud mälukatkendid, mille tuleku või mineku üle ei ole kontrolli. Me võime küll arvata, et iga inimene otsustab ise, kas elada või mitte, kuid kavatsetavast lahkumisest teatamine teeks sind justkui igaveseks kaasosaliseks ja sellest teadmisest tulenev paine jääb varjuna saatvaks kaaslaseks.

Toomiku kohta on sageli öeldud, et ta on eksistentsiaalsete ängide meisterlik väljendaja. Seda ta ehk ongi, aga nii on vähe üteldud – siin on ka palju sellist, mis jääb väljapoole seda ja mida ei olegi ehk võimalik lahti rääkida või seletada, sest enamasti on see kogetav üksnes pildiliselt. Igatahes tuleb tunnistada, et Toomikul on õnnestunud panna oma mälupildid kokku hoomatavaks tervikuks."
Veispak, T. (2010). Mälupildid, mis elustuvad ekraanil. Postimees: Kultuur, 21. okt.

Olev Remsu: "Olin sada protsenti kindel, et tegemist on videoteosega, mida  filmiks nimetatakse, olgu siis kas ekslikult või meelega edukama levi huvides. On ju Toomik varemgi videosid teinud ja mõni on neist on mulle meeldinudki. /---/ Ent kui peategelane  auto peatab ning liigub ise kalmistule, aimasin, et asi läheb keerulisemaks. Ja hakkab seal vanade ristide vahel veel seljakotti lahti pakkima! Seab koguni telgi sammaldunud ristide vahele! Intriig oleks justkui sõlmitud ja see on asi, mida videotaieses ei esine. Kui vaataja saab teada, mis asja on peategelasel surnuaiale, miks ta sinna telgi püstitas, miks ta üldse oma teekonna ette võttis, siis on videokunstnik Toomikust saanud filmirežissöör Toomik, sest sedapuhku ei näita ta meile enam (dünaamilist) pilti, vaid jutustab lugu. Vaataja hakkab otsima käivitavat põhjust, kusjuures teeb seda esiteks lausa märgistatud osadega. Teatris liiguvad teinekord piltide-osade piiril eesriided, Toomiku filmis näeme pause. Toomik jutustab kaunis keeruliselt, teeb seda rohkete tagasivaadetega (flashback’idega) ning peatselt võib mõista, et telgipüstitamine ise on tagajärg, põhjus on minevikus, mis varsti üsna korralikult avataksegi. 

Kommertskinos üldiselt ei sallita tagasivaateid, kuna need löövad pealiskaudsemal vaatajal loo järje segi ja nõuavad süüvimist, milleks üldiselt pole viitsimist. Süvakunstis kasutatakse aga tagasivaateid tegelase psühholoogiliseks portreteerimiseks. Nõnda on teinud Toomikki. Kes on käinud Nõukogude kroonus, sellele on see eluks ajaks jätnud hinge märgi. Tagasivaadetes näemegi teenistust Nõukogude  armees: rong – Venemaa võrdkuju, restoranvagun – võrdkuju, viinavõtmine, jommijäämine ja oksendamine – ehtne nõukogude elu. Kogu tegevus sujub põhjuse-tagajärje ahelas. Video- ja maalikunstis avangardist Toomik on oma esimeses mängufilmis realist! Tõsi küll, üks asi reaalsusega küll ei klapi, nimelt  see, et rong, eriti restoranvagun on tühi. Aga Toomikul on tarvis peategelase karakteriseerimiseks näidata tema üksindust, ja seda ongi ta teinud.     

Järgmises episoodis (taas on selle algus pausiga märgistatud) on tagasivaade tagasivaates. Saame teada, et peategelase nimi on Pärt ning kuuleme esimesi dialoogikatkeid. Nimi on oluline. Kuni sinnamaani arvasin ma, et peategelase nimi on Oleg ja et film on oma pealkirja saanud temalt, aga nüüd selgub, et filmis on peategelasest veelgi tähtsam tegelane,  kelle nime kannab film. Oleg on Pärdi armeekaaslane, võtmetegelane, kellest kasvab välja käivitav põhjus. Filmi teemaks on dedovštšina, noorsõdurite mõnitamine ja piinamine vanemate ajateenijate poolt. See oli nõukogude korrale ja Nõukogude armeele midagi sama iseloomulikku kui raudtee ja rongindus. Oleg ongi see alandatu ja solvatu, kes on oma hinges leidnud midagi säärast, millega tsiviilellu ei tohi minna. Ja Oleg  laseb end päev enne ema küllatulekut maha. Enneolematu lugu, vähemalt Eesti oludes. Ma ei ole varem Toomiku teostes täheldanud kõlbelise hoiaku domineerimist. „Olegis” on see selgelt olemas. Mõnes mõttes on Toomik isegi moraliseerija, sõpruse pühaks pidaja. Mulle see meeldib.   

Tagasivaadetest hoolimata on lugu lihtne ja selge. Aga mis erilist keerukust sa lühifilmilt ikka ootad? Toomiku videotaieseid on teinekord raske lahti mõtestada, vahel jäävad need hoopis arusaamatuks. „Olegi” puhul selliseid  krutskeid ei ole, kogu lugu ja selle sõnum on selge: sõjaväekamraadlikkus kestab kauem kui elu, nõnda heidabki Pärt Olegi haua kõrvale. Film on väljenduslaadilt lapidaarne, spartalik, tehtud kuidagi telegrammistiilis ja võetud kaameraga.   

Mõne video omapära on Toomik filmi kaasa toonud. Video on üldjuhul sõnatu, „Olegis” on vaevalt suutäis dialooge, mitte rohkem. Ent selle eest on kõnekas helitaust. Videos nagu maaliski kehtivad kindlad kompositsiooni- ja  värvireeglid, needki vaatavad Toomiku filmi kaadritest selgelt vastu. Näeme rohekas koloriidis surnuaeda, näeme rohkeid peegeldusi, mis annavad kaadrikule nagu omaette esteetilise mõtte. Kas tõesti oli Toomikul videokunst vaheaste maali- ja tegevuskunstnikust režissööriks hakkamisel?"
Täpsemalt:
Remsu, O. (2010). Film, mis film, pealegi selge looga. Sirp, 28. okt.

Kirjanik Peeter Sauter: „Jaan Toomiku lühike film „Oleg” või ehk kinoetüüd on kõva sõna. Miks? Põhjus lihtne. Kinokunsti juurde on lastud (on rahastatud) inimene, kel pole kinopraktikat ega -õpet, aga on suur ja lai kogemus liikuva pildiga kunstiegemisest. Tõtt-öelda ma kartsin väga, mis Toomik kino tehes peale hakkab, kui kuulsin, et ta teeb oma esimest (lühikest) mängukat. Miks ma kartsin? Eks ikka sellepärast, et kinokunst pole videokunst ega häppening, siin peab ikka olema laiale rahvale arusaadav lookene; eks seda ilu võib ka teha, aga ilu, mis patta ei kõlba panna, jätab saalid tühjaks. Kui sa pole just Greenaway, kel on taga Suurbritannia publikumass (ja ma kardan, et sealgi on kino Greenaway ajal tühi).

Kinoharidusega, kinost läbi imbunud tegijate tööde kõrval mõjub asi värskelt. Ja sellisel värskel tulijal on loomulikult ka suurem šanss mürinal läbi kukkuda. Aga Toomik ei kuku läbi. Ta lööb läbi.
/---/
Jah, Toomiku „Olegis” on Tarkovski viimaste palade hingeminevat, kriipivat, valutavat aeglust, mis töötab. Seda aeglust otsitakse suures laias ilmas kinokunstis aastakümneid. Selleks tehakse tavaliselt paarkümmend filmi, enne kui aegluse töötama saab, aga ennäe, Toomik on selle saanud töötama kohe. Miks ja kuidas? Teadagi. Filmides Reykjavíkis tühjas kinosaalis meest, kes sööb filmi vahtides popkorni; filmides munepidi kinni seotud Elaani lõputult mudasel maastikul tammumas, otsides ja oodates ise suurt lainet, mis ta mere kaldalt minema pühiks — need kõik on Toomiku videokunst. See tähendab, Toomik on juba aastaid aja kulgu püüdnud üles filmida. Ja ängi ja õnnistust selle sees.
/---/
Näidatakse ainult loo seisukohalt vajalikku, aga kui juba näidatakse, siis kiirustamata, vaikselt ja rahulikult, nagu Rein Maran filmiks üles lepatriinu ronimist kõrretippu.“
Täpsemalt:
Sauter, P. (2011). Veel üks kunstnik kino tegemas. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 119-122.

Filmis kõlanud ja kõlamata jäänud muusikast

Helilooja Mihkel Kleis: Siin siis ongi terve täispika albumi jagu lugusid, mis sündinud inspireerituna filmist "Oleg": http://rodendroniteinvasioon.blogspot.com/2010/10/muusika-jaan-toomiku-luhimangufilmile.html (3.03.2013).



       

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm