Avaleht » Filmiliigid

Teine tulemine (2008)

Kolmas film lühimängufilmide kassetist Seks ja surm

Mängufilmid | Sõjafilm Kestus: 27:29

Huviinfo

Kassett "Seks ja surm"

Tanel Toomi "Teine tulemine" on kolmas film lühimängufilmide kassetist "Seks ja surm" (2008), mis koosneb neljast lühifilmist: "Amatöörid" (Marianne Kõrver), "Veresidemed" (Kristiina Davidjants), "Teine tulemine" (Tanel Toom) ja "Must Peeter" (Priit Pääsuke).

„Teine tulemine“ on noore režissööri Tanel Toomi (sündinud 1982) kuues autorifilm. Toomi lühimängufilmid on pälvinud auhindu mitmetel festivalidel. 2005 sai ta Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali noore filmitegija aastapreemia. 

Tanel Toom – eesti filmi suurlootus. Pärast Tallinna Ülikooli filmirežissööri BA lõpetamist lõpetas Londoni National Film & Television School’i mängufilmide režii magistrantuuri. Lõputööna valminud film “Pihtimus” võitis tudengifilmide Oscari parima välismaise filmi kategoorias, samuti valiti ”Pihtimus” Oscari nominendiks lühifilmide kategoorias (Best Live Action Short Film at Oscars®, 2011). Taneli lühifilm “Teine tulemine” esilinastus Veneetsia Filmifestivalil. Apokalüptiline sõjadraama on linastunud arvukate filmifestivalide raames ja võitnud mitmeid auhindu, Archipelago Rahvusvahelisel Filmifestivalil nimetati “Teine tulemine” parimaks Euroopa lühifilmiks.
Allikas: www.allfilm.ee

Filmi muusikaliseks nimilooks on räpilugu "Teine tulemine", mille sõnade on kirjutanud Tommyboy ja Alko ning mis ansambli Külalised esituses on salvestatud ka räpikogumikule Magnetofon. 

Filmist kriitiku pilguga

Andris Feldmanis on nimetanud seda Tanel Toomi filmi sümboliterohkeks metafüüsiliseks mõistu- või muinasjutuks.

„“Teine tulemine” kujutab kahte venda, Thomast (Rasmus Kaljujärv) ja Marcust (Hendrik Kaljujärv), kes on sõjarindel. Vaenlase äkkrünnaku järel on Thomas ainus ellujäänu oma väesalgast. Ta ei suuda leppida oma venna surmaga ning, matnud võitluskaaslaste surnukehad, vinnab ta selga oma elutu venna ja alustab müstilisusesse looritatud sihitut rännakut ei kuhugi.

Juba filmi avakaadrid, kus piiratud eelarve tingimustes on loodud haaravalt mastaapne lahingustseen, annavad tunnistust režissööri suurepärasest käsitööoskusest. Ka ülejäänud filmi vältel on Toomil õnnestunud koos operaator Rein Kotoviga luua visuaale, mida nende efektsuses võiks nimetada heas mõttes hollywoodlikeks. Tõelised miljonikaadrid!

Teine asi, mis Toomi filmis Hollywoodi meenutab, on märksa negatiivsema varjundiga. Nimelt koosneb „Teise tulemise” dialoog peamiselt nn one-liner’itest ehk ühelauselistest vaimutsevatest repliikidest, näiteks Thomase mõtteavaldus pärast oma rindevendadele haudade kaevamist: „Mulle pole kunagi aiatööd meeldinud”. Kuigi selline stiil võiks sobida kitši või paroodia kontekstis, siis selle filmi sentimentaalselt (seda heas mõttes) pingestatud õhustiku puhul mõjuvad need tempot lõhkuva võõrkehana. Siiski kumab Rasmus Kaljujärve tegelaskujust talle omast varjundirikkust. Näha on teatav poisilik süüdimatus või rikkumatus, mis sunnib vastu seisma rängale reaalsusele.

Toomi filmi peamiseks komistuskiviks tundub olevat just konkreetse lähenemisnurga puudumine. Lugu kahest vennast on ühest küljest metafüüsiliselt poeetiline (vennaarmastusest täitunud tahtejõud vastamisi maailmaga), samas kipub nii visuaalne kui heliline montaaž mängima manipuleerivate õuduselementidega, lisaks juba eespool mainitud kohmakas huumor. Selline „mitmekülgsus” teeb filmi külluslikumaks – hoiab vaatajat igavuse eest –, ent samal ajal lõhustub sügavam efekt ning filmist jääb peamiselt meelde haaravate misanstseenide rida, mitte terviklik emotsioon või mõte.

Kokkuvõttes on tegu siiski tugeva teosega eesti lühifilmide seas ning siinne kriitika viitab pigem filmist läbi kumavale potentsiaalile, mis paneb ootama Toomi järgmisi filme.“
Feldmanis, A. (2008). Esimesed julged pärast plahvatust. Sirp, 9. mai, lk 17.

Donald Tomberg: "Kuigi tegemist on sõjafilmiga, on sõda selles filmis tagaplaanil, eksisteerides pigem raamina, mille sees surma lähedus on käega katsutav. Sõda on siin antud pigem surma pideva ja nimetu ähvarduse metafoorina, mis hoolimata inimese ootustest, usust ja lootustest lõpuks täitub kui vääramatu paratamatus. Filmi pealkiri „Teine tulemine” vihjab selgelt Kristuse teisele tulemisele ning juba üsna filmi algul saab selgeks, et filmi sisuline pinge ja poleemika hargnebki just nagu kahel teljel: A — sümboolne, surma paratamatus ja võimalik ülestõusmine surnuist, ning B — realistlik, inimlik kaotusevalu, võimetus leppida surmaga. /…/

Laiemalt võttes võiks öelda, et stsenarist ja režissöör Toom on oma filmis sünteesinud realistliku psühholoogilise plaani religioosselt sümboolse tähendusväljaga, mille tulemuseks on allegooriline jutustus. Filmiloo arengut jälgides on näha, et loo jutustamise loogika toimib kui nimetatud kahe tasandi kokkunõelumine, mille tulemusel realistlikku arengut õigustab kohati sümboolsus ja vastupidi. Filmi kestel kasvatab see ka omamoodi (müstilist) pinget,  finaalis tõstab aga üles küsimärke.

Realistlik plaan, nagu juba märgitud, on psühholoogia ja sõda kui olukorra reaalsus: ellujäänud vend ei taha tunnistada teise surma ning tahab hukkunut üles äratada. (Selline käitumine afektina on ju mõistetav.) /…/

Sümboolse poole pealt võiks välja tuua järgmist: allusioonid Kristuse teisele tulemisele; vennad kannavad apostlite nimesid, kaplani kuulutatud surnuist ülestõusmine saab Thomase tegevuse motiiviks; /…/ sõda, kus lahingud toimuvad nähtamatuks jääva vastasega, toimib surma metafoorina; venda kandva Thomase teekond on konkreetse sihita… Kuid see, mis ühendab nii sümboolse kui realistliku plaani, on müstiline tõik, et surnud vend, keda Thomas kannab, ei käitu teekonnal üldsegi nagu päris surnu. /…/

Sümboolse ja realistliku sünteesimine ongi „Teise tulemise” juures nii omapära kui ka küsitavuste allikas. Ühest küljest on selge, et Toom on teinud filmi, millega ta midagi ka öelda tahab, ja režissööritöö on piisavalt korralik märkimaks, et loo vormistamise taha ei jää selles filmis midagi pidama. Filmiloo jutustamise pinge säilib, dialoog on napp, ilma et mõjuks puudulikuna; lugu on jutustatud võimalikult visuaalsest lähtudes — lahingustseenide edasiandmine on õnnestunud, mis sõjafilmi puhul ei ole kindlasti vähetähtis, ning kokku võttes võib öelda, et autor on siin hinnaalandusi tegemata võtnud ette karmi problemaatika. Küsitavused lähtuvad aga loost endast ehk siis realistliku ja sümboolse vahekorrast. /…/

Filmi meeldejäävaim, õnnestunuim kujund on see, kuidas surnud sõdurid võtavad rivvi ja lahkuvad  marsisammul. Selles kujundis on nii sirgjoonelisust kui ambivalentsust. Ja kuigi sõda ise on Tanel Toomi filmis pigem teisejärguline, on see kujund vägagi hea sõja kokkuvõte. Võib-olla sobikski režissöör Toomile väga hästi üks ehtne, tähenduslikult lakoonilisem, mitte liiga sümboolselt koormatud sõjafilm, kus oleks muu hulgas ruumi ka nii hirmule surma ees kui sellega toimesaamisele."
Tomberg, D. (2008). Sõda ja rahu. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 128-130.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm