Portreefilm 32-aastase performance’i-kunstniku Sandra Jõgeva kummalisest maailmast.
Kaks Sandra Jõgeva performance’it: esimeses tehakse kunstniku rinnale tätoveering, teises maalib ta äsja oma käesoonest lastud verega. Sandra arvates etenduste idee ongi selles, et sa teed midagi, mida sa ei peaks tegema. Kunst on üks väheseid alasid, kus saab kõike oma elus kogetut ära kasutada. Jälgitakse Sandra ja Kaarel Sammeti skulptuuride ühisnäituse ettevalmistamist ja avamist. Kustnike valitud tüübid peaksid jäädvustama ja andma läbilõike tänasest ühiskonnast. Näitus on kommentaar seisuste vahedele, klassiühiskonnale, mis järjest süveneb. Sandra sõnul peaks ekspositsioon väljendama inimeste igatsust vabaduse, võrdsuse ja vendluse järele. Kunstniku palavikuliste tegemiste, etteastete ja filosofeerimiste kõrval kulgeb Sandra vanemate, kunstnike Malle Leisi ja Villu Jõgeva harmooniline elu. Nende jaoks on näituste tegemine ja kunstnikuks olemine normaalne, rahulik elamise vorm. Sandra ei suuda käia tööl, sest tööandjad nõuavad täielikku pühendumist. Samuti väldib ta argipäevaseid koduseid toimetusi, näiteks kasutab oma ateljee koristamisel alasti maskis meesorja teeneid. Sandra isa Villu arvab, et kui ta tütrel midagi palju on, siis on see protestivaim. Kuidas peab niisugune kunstnik tänases kapitalistlikus maailmas ellu jääma ja läbi lööma?
Vaata lisainfot selle filmi kohta