Ars longa (2008)

Filmikangelastest

Sandra on pärit kunstnike suguvõsast. Üheks filmi oluliseks kõrvaltegelaseks on Sandra isa Villlu Jõgeva (61), kes oli ka ise nooruses avangardist. Neil on Sandraga küll eriarvamused paljudest asjadest – alates blogindusest, lõpetades feminismiga, aga samas ühendab neid nähtamatu vaimne platoo – raugematu huvi maailma ja elu vastu. Sandra jaoks on Villu üks kõige olulisemaid inimesi tema elus. Austus ja armastus oma isa vastu avab ka Sandra ootamatult siira ja haavatava poole. Rõõm üksteise seltskonnast, hingesugulus ja mõistmine – kuigi näiliselt nad üksteisega kunagi ei nõustu. Sandra on hooti väga siiras, isegi haavatavalt mõjuv, kuigi järgmisel hetkel võib sind jalust rabada ootamatult ropu sõnavalinguga. Ta kõigub armsuse ja räiguse piiril. Tema looming seob elu, vägivalda ja kunsti ebamugavamalt kui tavaliselt kombeks. Tal on kaasasündinud kartmatus või isegi vaprus – ehk tal puuduvad konventsionaalsed hirmud, mis tavaliselt lihtsurelikke kummitavad. Ta ei karda ennast lolliks teha ega eksida, ta ei karda opositsioonis olla, füüsilist valu, või siiralt üles tunnistada asju, mis meid kõiki häbenema ja punastama panevad. Sandra tuntumad saavutused on olnud seotud tegevuskunstiga. Viimati sattus ta ajalehtede veergudele piitsutamisperfomance’ga, kus lasi kuuel lateksisse riietatud neiul piitsaga nüpeldada kõiki meessoost näitusekülastajaid. Asi lõppes Sandra jaoks ootamatu skandaali ja tähelepanuga. Ta on olnud erinevate poleemiliste tegevuskunsti-rühmituste liige: Avangard, Pink Punk, Cnopt jt. Tal on pidevalt käsil mitmed kunstiprojektid nii Eestis kui välismaal. Teda kutsutakse tihti esinema meediasse feminismi teemadel, kuigi see teema on talle ta enda meelest põhjendamatult külge kleebitud silt.

Villu on Kaarel Kurismaa ja Leo Lapini põlvkonna-, mõtte- ja võitluskaaslane. 70ndatel tegid nad üheskoos avangardlistlikku kineetilist kunsti, ent nõukogude režiim ei võimaldanud seda eriti eksponeerida. Vaatamata sellele mõjub ta meie ajas ootamatu kangelasena – ta on väärikas, siiras, elutark. Ta huvitub maailmast ning tal on iga asja kohta oma rahulik, aga kindel arvamus. Nagu tema tütargi, tegeleb ta asjadega, millega justkui poleks vaja tegelda, aga mis teda ennast väga huvitavad. Ka Villu elab ideede maailamas.

Taust ehk miks selline lugu ja miks just need tegelased

Nagu ütleb ka Sandra blogi nimi on tal käsil „parimad aastad” oma elust, sellega kaasnevad eksistentsiaalsed otsingud, seiklused ja rahutus. Samas kui Villu vaatab elutargalt, rahulikult-rahunenult eluõhtu poole ning näeb loojangu taustal paljusid asju väga selgelt. Kahe erineva põlvkonna esindaja maailmanägemuste ja hinnangute vastandamisest saavad selguse nii mõnedki küsimused.
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Minu meelest on see film isekusest, ja see on hästi tabatud. Teatavasti ei muutu keegi vee ja leiva eest rügades isekaks. Selle filmi portreteeritav kuulutab aga avalikult oma tööpõlgust. Kunstnik Sandra Jõgeva ei ela küll jalgupidi võis, kuid ta on nõnda kindlal järjel, et lubab endale orjapidamist, alasti meesterahvast, kes käib tema  ateljeed kasimas. Mis sest, et orjapidamine on tsiviliseeritud riikides juba mitu sajandit keelatud, sellest hoolimata teeb Jõgeva ori oma tööd suure innuga. Jõgeva näib elavat heaoluühiskonna mudeli järgi: inimene õpib kuni neljakümnenda eluaastani ja läheb siis pensionile.

Jõgeva ülalpidamisraha tuleb siiski meie ühiskonnale iseloomulikult kunstnikest vanemate taskust ja Jõgeval on selle pärast piinlik. Kõlama jääb Jõgeva väljakutsuv kõrvakiil  ühiskonnale: „Ma arvan, et kõik inimesed on sadistid, masohhistid, ekshibitsionistid ja vuajeristid üheaegselt. Lihtsalt bilanss on erinev.”

See on juba maksimalism ja originaalitsemine non plus ultra. Veel üks nõks aitab filmis isekust tabada: autor on kohati initsiatiivi käest andnud, loovutanud selle portreteeritavale, jätnud endale passiivse rolli, jooksnud Jõgeva käskluste sabas. Ilmselt oleks selline tõdemus kõigi  teiste filmide puhul etteheide, ent nüüdsel juhul, olgu see kogemata kombel sündinud või tehtud meelega, aitab see jäädvustada isekust. Portreteeritava ego on nii võimas, et võtab koguni filmitegemise üle! Jõgevale etteheiteid ei ole, kunstnik peabki olema originaalne, teame, et õige boheemluskooslus, mille alged on ju Tallinnas EKA ja kunstnike kogukonna ümber kenasti olemas, tekitabki mürgeldamist ja ekstravagantsust.

Kuidagi peab ju ometi silma paistma, teistest erinema. Jõgeva on oma nii-öelda niši leidnud. Rünnakud kiriku vastugi on iseloomulikud. Klassikaline kirik on ju konservatiivsuse kants või vähemalt sümbol, seega on loogiline, et alternatiivsete tegevuskunstnike teosed (või peaks kirjutama „tegelused”?) on sihitud selle kantsi vastu. Filmis on rohkem inimest, vähem tema tehtud kunsti, kuid eks moodsa kunsti puhul  ongi piir elu ja teose vahel segi paisatud. Kui eesmärgiks on olla ühiskonna tähelepanu keskmes, siis polegi ju tähtsust, mis viisil sinna kippuda – kas oma kunsti või eluga. „Ars longa” autoritel on vedanud selle poolest, et kunstnikust vanemad on oma tütart filminud tema varajasest lapsepõlvest pihta, nüüd on filmis neid kroonikakaadreid kasutatud. Ometi pole need lõigud eriti sujuvalt ja mõtestatult tervikusse kaasatud.

Film vajanuks mingit läbivat kontseptsiooniniiti või vähemalt juhtmotiivi, mis läbi teose jookseks ja materjali tihedamaks tervikuks koondaks. Praegu on episoodid reastatud (vist) kronoloogilises (nagu need elus juhtusid) järjekorras ning see loob nende vahel punktiirse hõreduse. Mõned asjad jäävad arusaamatuks, need vajanuksid selgemat esiletoomist. Mis nimekiri see ikka on, mille Jõgeva nagu laseb endale  rinnale tätoveerida? Kas tõesti see ...? Või tuleb selle peale ainult minu rikutud fantaasia? Ühes episoodis Sandra siiski töötab, rahmeldab ja küürutab selga, teeb tüütut aiatööd. Kas maksab võlga isale? Selle puhul oodanuks sõnalist selgitust. Üldse olnuks tarvis suuremat selgust, näiteks nende inimeste nimesid, keda me ekraanil näeme. Mina tunnen Jaan Klõšeikot, Leo Lapinit ja Raul Meelt, kuid ma ei ole kindel, et neid teavad kõik televaatajad. Ja mõned inimesed  filmis jäävad mullegi tundmatuks. Kes nad on ja kuidas nad on seotud portreteeritavaga? Niisiis, teema on käinud mõneti üle jõu. Ometi jätab tehtu sümpaatse mulje. Püütud on tabada maailma, mille väärtushierarhias on klantsajakirja esikaanele sattumine eespool Nobeli preemiast. Tütrest on loodud mõjus portree, meeldiv mulje jääb tema vanematest Malle Leisist ja Villu Jõgevast. Tükk tänast Eestit on ausalt ekraanil."
Remsu, O. (2009). Tartu ja Tallinna boheemkond ning lotovõitjad: valitud palu dokumentaalfilmide sarjast Eesti lood. Sirp, 20.veebruar, lk 13.