Hirm (2004)

Inimesed. Asjad. Elu.
Usutlus Anri Rulkoviga

Sa oled teinud juba kolm filmi. Kas nad on sulle hingelähedased?
Jah, mulle meeldib filme teha, kuigi see on üsna raske amet. Pool aastat kirjutad stsenaariumi, teine pool aastat filmid, monteerid — nii et see kõik pole sugugi nii lihtne. Aga kui õnnestub oma kavatsused realiseerida filmiks, mis ka teisi mõtlema paneb, — oluline pole isegi, kas nähtu kellelegi meeldis või mitte, peamine, et nähtu vaatajaid haaraks, liigutaks, siis annab filmitegemine rahulduse.

Kas sinu filmid on tänapäevast?
Ei, see pole minu jaoks kuigi huvitav. Me elame kõik tänases, oleme sellega seotud, aga ma tahan teha filmi, mis ei sünni suhtumisest tegelikkusesse, vaid tundest, emotsioonist.

Sinu esimese filmi „Juliet” peateemaks on hingeline kalgistumine ja ükskõiksus, „Helmuti” süžee keerleb ümber kolkaküla asunike omapärase maailmatunnetuse, aga millest jutustab „Hirm”?
Kõigepealt märgin, et peaosa mängib „Hirmus” Kaia Skoblov. Ta on nüüdseks juba Eesti Humanitaarinstituudi lõpetanud, aga aastaid tagasi mängis ta mu esimeses filmis Julietti. „Hirmus” on Kaia partneriks suurepärane näitleja Kalju Komissarov, kes, kahju küll, pole aastaid enam filmis mänginud. Filmi peategelase Heleni elu kulgeb ladusalt: tal on elukaaslane, korter ja töö — kõik on kõige paremas korras. Ent ühel hommikul heliseb telefon ja kõik muutub. Selgub, et Heleni ema, keda ta pole mitmel põhjusel aastaid näinud, on surnud, ja Helenil tuleb minna paberitele alla kirjutama. Koht, kuhu ta läheb, pole ei haigla, hullumaja ega vanadekodu — ja me ei saagi täpselt teada, millega tegu. Selles kummalises kohas rakendab keegi doktor Schulze (mängib Kalju Komissarov) oma patsientide, sekti liikmete peal nende endi peal välja töötatud heliteraapiat.
Hiljem sain teada, et Saksamaal tõepoolest  tegeldi selletaolise metoodika väljatöötamisega. Aga mõistagi ei köitnud mind selle nähtuse teaduslik tagapõhi, vaid viis, kuidas kaks teineteisele võõrast inimest esmakordselt kohtuvad. Helen on noor ja roheline, doktor Schulze tugeva energeetika ja sisendusjõuga partner, kes surub oma tõekspidamisi teistele peale; ühesõnaga, sellest suhtest tekib omapärane konflikt. Ja ausalt öeldes, tahtsin seda filmi teha sel moel, et ta oleks kõigile vaatajaile arusaadav.

„Juliet” ja „Helmut” on kogunud festivalidelt auhindu, aga kui „Hirmul” nii hästi ei lähe, kuidas end siis tunned?
Tunnen end ikka hästi. Võib-olla pole viisakas olla sedavõrd enesekindel, aga ma olen filmiga rahul. Enda arvates tegin kõik, et film kukuks välja selline, nagu tahtsin. Aga auhinnad pole probleem, küll needki tulevad.

Kas lähedased ei heida sulle vahel ette liigset enesekindlust?
Mõni aeg tagasi mu naine just kõneles sellest: „Mõtleks vaid,” ütles ta, „kui viis inimest ütlevad millegi kohta „jaa” ja sina ütled „ei”, siis sinu arust oled ikka neist kõigist targem.” (Naerab.) Ma vastasin, et loomulikult olen.

Anri, ütlesid ennist, et tänane päev sind kuigivõrd ei huvita. Aga miski sulle ikkagi tundub tähtsana?
Loomulikult, perekond. Kui ma tahan kellegi jaoks teha kõik, kui ma tahan midagi saavutada, siis see on mu lähedaste nimel. Aga poliitika mind ei liiguta — nii kirjutagi.

Küsitlenud Nikolai Hrustaljov, vene keelest vahendanud Karol Ansip
Tervikintervjuu:
Hrustaljov, N. (2005). Inimesed. Asjad. Elu. Usutlus Anri Rulkoviga. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 110-112. www.temuki.ee/arhiiv/2005/01/lugu18.pdf   (27.01.2013).