Hirm (2004)

Filmi reklaamlause

Sa võid enda minevikus rahu ja selguse leida, aga hirm jääb.
EFSA andmekogu.

Režissöör Anri Rulkovi nägemus oma filmist „Hirm“

Lühimängufilm „Hirm“ on psühholoogiline põnevusfilm, mis uurib läbi ema surma vallandunud sündmusteahela noore naise hingeelu ja avab vaate tema dramaatilisse minevikku.
Film oma visuaalsuses läheneb monokroonsusele, katkendlik ja assotsiatiivne meeleolu oleks rajatud selgelt loetavale loole. Pildis üritan ühendada üldplaanid detailplaanidega, kus makro- ja mikromaailm omandavad samamõõtmelise tähenduse. Montaažis kontrapunkteerub oleviku foonil mineviku flashid. Reaalse ja ebareaalse vaheldumine unenägude, meenutuste ja päris sündmuste vahel peab viima need erinevad tasandid lõpuks sisuliselt kokku ja tõstma selgusele.
Kõrvalosatäitjad on oma tüpaažilt nihkes, neist õhkub mingit kummalisust. Nad moodustavad galerii, kes, kohates peategelast, tõukavad teda järjest sügavamale oma probleemi lahendamisse.
Võttekohaks on koht, kus oleks tunda mõisalikku suurust ja samas oleks näha nõukogudeaegset väsimust ja lagunemist.
Muusikaline kujundus on minoorsetes ja süngetes toonides. Muusika on väga tugevalt läbi põimitud taustahelidega. Helikujundus annab peale filmi atmosfääri  ja keskkonna värvide toetamise edasi ka sisulist ja dramaturgilist tähendust – raviasutuses kuulatatakse ja tekitatakse helisid.
Usun, et kõike ülalmainitut oskuslikult teostades tuleb vaataja filmiga kaasa ja see pakub põnevust ja huvitavaid lahendusi.
EFSA andmekogu.

Filmi žanrimääratlusest

Psühholoogiline thriller, õudusfilm
(Karol Ansip, http://www.temuki.ee/arhiiv/2005/01/lugu17.pdf);
õudusfilmi sugemetega draama (Margit Tõnson, EPL);
psühholoogiline põnevik,  mida võib žanreerida veel gootikaks ja varjatud  saspensfilmiks (Olev Remsu. Filmidraamatehnika: http://filmidraamatehnika.blogspot.com/2005/03/vii-zanrid-13-ponevikud-ja-oudusfilmid.html).

Filmikriitikat

Anri Rulkovi lõputud filmid

Raimo Jõerand: "Tema kolmes lühifilmis ["Juliet", "Helmut" ja "Hirm"] ilmnevad Rulkoviga seostatavad peamised märksõnad nagu surm ja mahajäetus, pidev halvaendelisus, jutustuse salapära ja inimese mineviku teadvustamatud süvakihid. Surma otsesest või aimatavast kohalolust igas tema filmis ei saa üle ega ümber, iga film viib vaataja nagu hämarollu siin- ja sealpoolse maailma piiril. On ju tegevuspaigakski kauge vanadekodu, unustatud hooldusasutus, ohtlikud pimedad tänavad — kohad, mis justkui surma eeskojaks. Vältides otsest avaruse kujutamist nii pildis kui tähendustes, tüürib Rulkov vaataja üha sügavamale filmi salakihtidesse, tumeda veega kaevu põhja.
Ja muidugi on Rulkovi teene see, et ta tõi Eesti filminäitlejate ridadesse unustamatu Veltan Otsmani, Kärstna vanadekodust leitud muldvana äti, kes pidi „Helmutis” täitma omanimelise ja süžeeliselt üliolulise kättemaksja rolli. Vähe sellest, Rulkov otsis sama mehe üles kolm aastat hiljem „Hirmu” tehes, andes talle nüüd juba teksti ja tegevusega vaimolendi ülesande. Praeguseks on ka Veltan siit ilmast lahkunud, olles maetud Kärstna lähedale surnuaiale ühe nimeta risti alla."
Jõerand, R. (2012). Anri Rulkovi lõputud filmid. Teater. Muusika. Kino, nr 6-7, lk 136-141.

Hirm ja õud hingehaiglas

Kristiina Davidjants: "„Hirmu” näol on tegemist eesti oludes küllaltki vähe käsitletud filmižanri - psühholoogilise thrilleriga, kus on tugevalt esindatud ka õudusfilmi elemendid. Anri Rulkovi (kelle esimene lühimängufilm «Hirm» on) tugevaimaks küljeks ongi eesti oludes harvaesinevalt sügav atmosfääritaju ehk siis see «miski», mida ei saa koolis omandada ega ka raamatust õppida.
Ärev atmosfäär ning kaadrid Heleni õudusunenäost mõjuvad kaunikesti kubrickulikult ning stseen, kus raviasutuse hullunud patsiendid tormi üles keerutavad, ei jää milleski alla thrillerkino suurtele eeskujudele."
Davidjants, K. (2004). Hirm ja õud hingehaiglas. Postimees, 10. aug, lk 14, fotod.

Raimo Jõerand: "Kõiki lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget ebakindluse sisendamisega, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui autori isiksuse hämarate tahkude avamise kõige adekvaatsemat peegeldust. Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk „see, mida me teame, aga ei tea, et teame”. Filmide autorina ei kippunud Anri Rulkov kunagi oma töid seletama ega osanud ta ka oma ideid kuigi veenvalt kirja panna. Kui  keegi küsis tema sõnumi või tehtu tähenduse kohta, ütles Rulkov, et kõik on filmides olemas – vaadake ja tundke."
Jõerand, R. (2010). Tagasivaade Anri Rulkovi loomingule. Sirp, 22. okt, lk 22.

"Hirmu" kolmainsus

Karol Ansip: "Helenit öösiti painavad minevikumälestused ja lahendust nõudvad alateadvuse kihistused tekitavad paralleeli auteur Alfred Hitchcocki ihadest ja hirmudest haaratud filmikangelastega. Rulkov on Hitchcockilt „näpanud” veel vanameistri enese poolt „punaseks heeringaks” nimetatud võtte ehk põiminud filmisüžeesse vaatajale mõistetamatuks jääva peibutusmotiivi. Nimelt on „Hirmus” teadlikult hämaraks jäetud sekti kooseksisteerimise ning kogukonna üle valitseva doktor Schulze eesmärgid. /---/

Koluvere eripära võlus Rulkovit sedavõrd, et ta ei saanud lahti mõttest teha seal film. Autor tunnistab, et „Hirmu” stilistilise ja visuaalse külje välja töötamisel on teda mõjutanud austria kunstnik Gottfried Helnwein. Seosed Rulkovi filmi ja Helnweini loomingu vahel ilmnevad vahest kõige selgemalt kunstniku ühe võimsaima sarja „Laps” puhul, mida ta on pidevalt täiendanud kolmekümne viie aasta jooksul ning mis koosneb 29 maalist, 13  joonistusest/akvarellist ning hulgast fotodest. Selles sarjas kujutatakse kinniseotud silmadega, füüsiliste ja psüühiliste marrastustega lapsi. /---/

Mõnevõrra üllatuslik, et kunstikriitikud on viidanud Gottfried Helnweini ja Alfred Hitchcocki loomingu sarnasusele. On tõsi, et mõlemad tegelevad müsteeriumi ja ähvardava vägivalla illusiooni loomisega; rohkem kui täpse kirjelduse andmine huvitab neid vaataja kujutlusvõime stimuleerimine. Samu eesmärke, kuigi tänapäeva teostuses, seab enesele ka nüüdisaja kultusrežissööriks kujunenud David Lynch. Tema filmidest tuttavad võtted — telefonofoobne kaamera pealesõit kutsuvale telefonile ja sellest kostvad õõvastavad hääled, optofoobselt mööda libisevad teetähised, twinpeaksilikud tegelased, kes veiklevad siin- ja sealpoolsuse vahel, — on leidnud tee ka Rulkovi hirmufilmi." /---/
Ansip, K. (2005). "Hirmu" kolmainsus. Teater. Muusika. Kino, nr 1, jaan, lk 106-109, fotod.

Vahur Linnuste: "Visuaalne looming on «Hirmus» kõrgel tasemel. Abistava hea tahte vanuri Veltani (Veltan Otsman) esitamine hauataguse näomaskina on omaette saavutus Grotowski koolkonna jälgedes.
«Hirm» liitub inimese sisemust avava sürreaalse traditsiooniga. Tegevust ei kanna väline sündmustik, fantastika ega seisne see ka vaenu ja agressiooni külvamises stereotüüpsete inimkujude poolt ja heroilisele kaitsele asumises selle vastu, nagu see esineb alarmistlikus science fiction’i žanris.
Tegijad on suutnud filmi arengu hoida lakkamatus intensiivsuses. Kõik on täpselt välja töötatud, midagi üleliigset pole. Sõnaline külg ei maali välja sisu, täiendab vaid seda, mida näeme."
Linnuste, V. (2006). Kultuuripomm: Süvatähenduste hirmus tõelus. Postimees, 13. mai.

Rulkovi saladus elab edasi

Tarmo Teder: „Anri Rulkov liikus oma filmides mööda ühiskonna prügimägesid, mööda lagunenud hooneid, mööda ääremaade külasid, mööda vanadekodusid ja hooldusasutusi,” kirjutab Rulkovit hästi tundnud Raimo Jõerand.
Jan Kaus annab Rulkovi loomingut iseloomustavateks märksõnadeks: halvaendelisus, mahajäetus, ettemääratus, normaalsuse suhtelisus.
„Anri Rulkov on astunud meie filmikunsti kindlakäeliste meistrite hulka. Tema lühifilm „Hirm”  ei jutusta realistlikult,” sedastab Vahur Linnuste ja väidab: „Temas tekib uus tõelus, mis väljendab inimese ootusi ja kartusi, aga näitab samas, kuivõrd aldis on ta väljast tulevale suunamisele, mis painutab ta maha, muljub kõveraks ja teeb edasielamise võimatuks.”
Karol Ansip liigitab Rulkovi viimaseks lühimängufilmiks jäänud „Hirmu” psühholoogilise thriller’i kategooriasse. Selles algusest peale halvaendelises filmis kujutatakse ühe kodanlikult enesekindla naise murdumist: too peab ootamatult minema maale hullumajja tegelema oma unustatud ja surnud emaga."
Teder, T. (2012). Rulkovi saladus elab edasi. Sirp, 30. aug.

Anri Rulkovi nimeline preemia

Tegu on eraalgatusliku auhinnaga, mida annavad välja filmiekspert Raimo Jõerand, telerežissöör Indrek Simm, filmiprodutsent Peeter Urbla ja teadlane Aleksander Rulkov, et hoida elus andeka filmirežissööri Anri Rulkovi mälestust. Preemia suurus on 1000 eurot ja see antakse kord aastas ühele Eesti tudengile, kelle koolitööna valminud filmi(de)s on tunda autori sisemaailma väljendamise otsinguid kõige ehedamal moel.
Pimedate Ööde Filmifestivali esimene auhind - Anri Rulkovi nimeline preemia ühele Eesti filmitudengile läheb BFMi magistrandile Triin Ruumetile „inimhinge varjatud poole järjekindla ja loova väljendamise eest filmides „Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast nr 11. näitel“, „Põhja“ ja „Teiselpool vikerkaart““.
EFSA uudised, http://www.efsa.ee/index.php?article_id=1250&page=478&action=article& (15.01.2013).