Jonathan Austraaliast (2007)

Toomas ja Marika jätkavad vanas vaimus

Sulev Keeduse dokumentaalfilmi ühed kesksemad kujud Toomas ja Marika Mõttus on filmiga seoses külarahvalt tõrelemist saanud.

„Täitsa jama on selle filmi pärast, inimesed süüdistavad. Poodi ei tohi minna, üks näitab näpuga ja teine näitab näpuga,“ ütles Marika Mõttus. „Tuleb välja, et me oleme nüüd nagu mingid asotsiaalid.“

Marika sõnul ta ise filmi vaadanud ei ole, kuna kuulis, et see on täielik rõvedus. „Miks pole Keedus näidanud kenasid kohti, mis olid tõesti kenad. Kuidas me kenasti läbi saime, kuidas me maja värvisime, kuidas ma aias kaevasin,“ loetleb Marika „Miks ta ei näidanud, kuidas Pahapillil oli jaanituli, kuidas me šašlõkki tegime, kuidas me tantsisime kõik kenasti koos. Naersime. Mitte midagi sihukest.“ Marika on pahane, et filmi jäi sisse lõik, kus ta pihtis oma surnud lapsest.

Hetkel jalaluumurruga kodus olev Toomas Mõttus seevastu arvab, et filmis nähtud masendus ja joomine on tegelikule elule üsna sarnane. „Täitsa vägev film. Ehtne elu, nii see elu siin Mustjalas käib.“

Toomase sõnul külastasid filmimehed nende maja kümneid kordi. „Nad panid kaamera käima ja meie elasime oma elu ja tegime oma tegusid. Neil oli alati viin kaasas, mida inimestele pakuti,“ kinnitas Toomas. Marika sõnul sai ta filmitegijatelt vahest ka kohvi ja šokolaadi.

Ainus koht, kuhu Mõttused kaamerat ligi ei lasknud, oli Toomase venna matus. Samuti jäi filmimata Marika viibimine Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas. „Keedus tahtis ka osakonda sisse tulla, aga arstid ei lubanud,“ ütles Marika.

Mustjala kaupluse ees kohtas ajakirjanik ühte meest filmis jauranud kaardimänguseltskonnast. „Mind, kurat, filmiti jah, raisk. Meite mutt ajas seal lolli juttu ja ma laulsin – lollimaja on täielik!“ rääkis mees, kinnitades, et laulma ja tantsima ässitas neid üks Salme-nimeline naine filmijate seast. Mehe sõnul oli tema Tallinnas töötav elukaaslane pärast filmi nägemist teatanud, et ei tee temaga enam mingit tegemist.

Koolidirektor Malve Kolli tahab filmitegijatelt küsida, kuidas kaitsta pärast sellist filmi 7. klassis käivat Mõttuste poega. „Steven ei näita seda välja, et see film on olnud, aga me ju teame, mida teised lapsed ütlevad. Ta tunneb ennast juba niigi selle pärast halvasti, et vanemad niimoodi joovad. Kes kaitseb seda vaest last, mis ütleb selle lapse hing?“

Lember, A. (2007). Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama. Oma Saar, 21. mai, lk 2.