Middendorffi jälgedes (2006)

Filmimehed reisisid läbi suure osa Middendorffi teekonnast

Middendorfi reisist ja selle järeletegemise võimalusest kuulis Västrik esimest korda Jaak Tambetsilt, kes on erialalt ihtüoloog ja oli esialgu kindel mees Taimõrile tulema, kuigi kui reisiks läks, pidi ajapuudusel maha jääma. Filmi tegemiseks käis Västrik kolme aasta jooksul Taimõri poolsaarel ühtekokku neli korda. Vaheldus reisiseltskond, viimase etapi tegi Västrik koos vene filmimehe Vassili Saranaga.

Taimõril reisimist piiravad Venemaa võimud – kogu tohutu piirkond on kuulutatud piiritsooniks. “Meie reisimine oli üldse müstiline, kui arvestada sealset kontrolli. Esimene kord oli meie käiguloaks vaid kohaliku koduloomuuseumi kiri,” ütleb Västrik.

Tema sõnul on Taimõril liikumiseks vaja Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) Moskva kontori heakskiitu. Selleks, et Taimõri pealinnast Dudinkast välja saada, on aga vaja piirivalve luba, mida saab Uuralis asuvast sõjaväeringkonna keskusest. Teedeta tundras liikumiseks tuleb kasutada helikopterit, mille pardale pääsemiseks tuleb läbida piirikontroll.

Kontrolli on vaja ka selleks, et hoida seiklejad tundrast eemal. “Tundras oleku ajal tundsime end seal väga kindlalt, kuna teadsime, et “pahad” sinna ei pääse. Paljud inimesed usuvad legendi, et tundras hätta ei jää, kui vaid kirves olemas. Tegelikult on Taimõril looduslikud olud väga rasked ja ilma teadmisteta ei aita ka kirves. Kui me filmisime talvel Middendorfi hanges viibimise stseene, eelistasime seda teha Dudinka lähedal ja ise ööbisime tol ajal külas.”

Teine võõraste eemalehoidmise põhjus seisneb Taimõri maapõues. “See paik, kus loodus ei soosi inimese kohalolekut, on maapõue poolest erakordselt rikas, seal on olemas suur osa keemiliste elementide tabelist. Ka Venemaa kodanik ei saa sinna niisama sisse.”

GULAG-i vangide ehitatud Norilski tööstuslinnas toodetakse muljetavaldav osa maailma üliväärtuslikest metallidest. “Meid lubati muide kaameraga kaevandusse, ainsaks tingimuseks oli, et ei tohi kaevanduse nime nimetada, muidu valgustati tootmist põhjalikult. Seal kasutatakse moodsat tehnikat. Mäest võetakse kiht maaki ära ja seejärel lastakse sinna vedel betoon asemele, et saaks järgmise kihi kätte ilma mäe sisepinget rikkumata.”

Siiski on Norilski lähiümbruse maapõu pahupidi pööratud ja aegade jooksul kujunenud ökoloogilisest katastroofist ei tee keegi saladust. Need ajad, mil põdrad uitasid Norilski ja Dudinka eeslinnades, on jäänud minevikku.

Tööstuses ringlevast suurtest summadest kukub midagi ka kohaliku elu edendamiseks. “Norilski uus koduloomuuseum on ehitatud hirmsa raha eest. Kohalikud kunstnikud ja kirjanikud elavad niklikombinaadi bosside armust,” ütleb Taimõri linnaelu kohta Västrik.

Riho Västriku arvates on just Arktika perspektiivne suund loodusfilmide tegemiseks ja tema filmistuudio Vesilind järgmised sammud ongi seotud Kaug-Põhjaga. Stuudio osaleb tuntud saami filmimehe Paul-Anders Simma filmis “Kuidas tantsida karudega”. Niisamuti on koostöös lätlastega kavas film Rootsi-Norra tundrasaamidest.

Taimõri-reisidest on Västrikul kavas panna kokku raamat, mille aluseks oleks reisipäevik.
Laasik, A. (2006). Filmimehed reisisid läbi suure osa Middendorffi teekonnast. Eesti Päevaleht, 15. apr.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Ikka veel käsitleme Eestit ja eesti kultuuri kitsarinnaliselt, vahel ei näe me oma ninaotsast kaugemale. Me pole ainult Koidula ja Kross, Vettik ja Pärt, Rauad ja Toomik, me oleme ka Albert ja Birgitta, orduriik ja piiskopkonnad, Baer ja Middendorff.

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), keda meile nõukogude ajal püüti suure vene maadeuurijana pealuu sisse raiuda, on tegelikult suur eesti loodus- ja maadeuurija. Nii et kui ma kuulsin Riho Västriku diktorihäält filmi sissejuhatuseks Middendorfi elulugu ette lugemas, siis sõnake „baltisakslane“ riivas mu kõrva. Pealegi oli ta ema eestlanna, aga kui poleks olnud, oleks akadeemik meie mees, kuigi sündis Peterburis, kus elas tuhandeid eestlasi. Siis tuli juttu Middendorffist kui meie kaasmaalasest ja ma leebusin. Ma ei taha lasta end detailidest häirida, ent Middendorfi ema päritolu jääb filmis märkimata. Ütlen seda selleks, et teha portreefilm meie hulgast lahkunud inimesest, pole kerge ülesanne. Siin tuleks iga osisega eriliselt pingutada ning ainuüksi informeeriv diktoritekst ajab küll asja kuidagi ära, ent tähendab ühe võimaluse käestlaskmist.

Ka pole Taimõri administratiivkeskus Dudinka poolsaare suurim linn, selleks on kaevanduslinn Norilsk. Diktoritekst on üldse keskmisel tasemel, kuid ette loetud ilmekalt. Kui sõidetakse mööda Norilsk-Dudinka maanteed, jääb märkimata, et seal asusid suurimad Stalini-aegsed vangilaagrid, mille varemed olid 1976. aastal selgelt näha koos okastraatidega ning ühes neis istus ka Solzhenitsõn.

Middendorff on filmi toodud tema reisiraamatu ettelugemisega, ja ega midagi etemat oskaks minagi pakkuda. Siiski saab portreefilmist loodusfilm, minevikufilmist tänapäevateos, nõnda et pealkiri „Middendorffi jälgedes“ on põhjendatud. Näeme nelja meest, n-ö rimeikerit: botaanik Jaanus Paali, zooloog Ivar Jüssit, ajaloolast Riho Västrikku ja filmioperaator Arvo Vilu. Silmasin kaadrites vilksatamas ka universaalset entsüklopedisti Hardo Aasmäed, jäi aga selgusetuks, mida tema Taimõril tegi.

Märgin juba ette ära, et kaameratöö on perfektne, ja just tänu sellele täidab film minu meelest oma tähtsaima ülesande – loob vaatajale kohalolekutunde. Muidugi annab maalilisteks kaadriteks aluse Taimõri loodus, ainult viimane saamatu suudaks pildi Taimõrist kihva keerata, ja Arvo Vilu seda kahtlemata ei ole. Ainult et looduspildid muutuvad nagu omaette mänguks, mida rõhutab „shamaanipärane“ taustamuusika, nende seos tervikuga pole eriti loogiline. Tsitaat kaadrid (ehk Vassili Sarana filmitud?) on täielikuks kontrastiks Arvo Vilu tööle, seda mitte kvaliteedi, vaid olemuse mõttes – need on läbinähtavalt lavastuslikud, mida aga üks õige dokumentalist endale naljalt ei lubaks. Ja kui lubab, siis nõnda osavalt, et petab vaataja ära, vaataja ei tohiks aimu saada lavastuslikkusest.

Rimeikerid läbivad Middendorffi 1842—1845. a. teekonna nii jalgsi, põdra- ja koerarakendil kui kaatril, uurivad tundra taimi ja loomi, annavad sellest vaatajalegi teada, nõnda et filmile lisandub aimeväärtus. Mulle jäi mõnevõrra usutamatuks reisiseltskonnale Vene julgeolekuteenistuse poolt sunniga kaasa pandud giidi Lokumjaku pidamine shamaaniks. Asi on selles, et kes iial sealkandis on liikunud, teab, et iga vähegi teokam aborigeeniverega mees nimetab Siberis end shamaaniks. Ning oma suurte esivanemate, kangete shamaanide hauaplatsi demonstreerimine tundub mõnevõrra odava trikina. Kui mina töötaksin julgeolekus, siis paneksin ma ühele Euroopa vandersellide kambale kindlasti kaasa just shamaani ning vaataksin, kas lähevad õnge või mitte. Mulle tundub, et filmi autoreil ei jäänud üle muud, kui peibutus-shamaan omaks võtta, et siis teda tõe pähe vaatajale näidata.

Mulle meenutas film kõige rohkem Lennart Meri Siberi-teoseid (neil on küll suurepärane diktoritekst), nii et mine tea, ehk on „Middendorffi jälgedes“ autorite hulgas meie tulevane president...“
Remsu, O. (2006). Middendorffi ja shamaaniga tundras. Sirp, 7. juuli, lk 16.

Lugemist Middendorffi kohta:

Päid, K. (1993). Akadeemik Alexander Theodor von Middendorff meile ja meie temast. Elva: Elva Muuseum, (eesti, saksa, inglise ja vene keeles).
Suksova, N; Tammiksaar, E. (2005). Aleksandr Fjodorovitš Middendorff 1815–1894. Moskva: Nauka, 331 lk
Tammiksaar, E; Stone,I. (2007). Alexander von Middendorff and his expedition to Siberia (1842-1845), Polar Record.  
Põder, R. (2011). Kauge. Tallinn: Eesti Raamat, 356 lk.