Fritsud ja blondiinid (2008)

Eesti-Läti koostöödokumentaal "teenelistest fašistidest", Baltimaade näitlejatest, kelle kaudu Nõukogude filmitööstus lõi vaenlase kuju ja taastootis baltlaste kui fašistide kuvandit.

Rohke natsiatribuutikaga kaunistatud Edole lossis Kuramaal toimuvale kokkutulekule koguneb kümneid näitlejaid, kes omal ajal on nõukogude sõjafilmides mänginud sakslasi. Õhtujuht Mart Sander peab tervituskõne, millele järgneb pidulik õhtusöök. Staažikad filminatsid jagavad intervjuus oma kogemusi võtetelt ja elust. Vene filmikriitik Aleksander Špagin leiab, et baltlasi kutsuti fašistirollidesse, kuna nad erinesid venelastest nii oma välimuselt kui käitumiselt. Nad olid piisavalt “võõrad” kurjust kehastama ja selleks neid sõjafilmides kasutatigi. Unikaalsed kaadrid eesti, läti ja leedu näitlejate rollidest demonstreerivad neid verejanuliste vaenlastena. Kas natsirollid mitte ei kinnistanud baltlase kui fašisti stereotüüpi? Õhtu jätkub Oscari-stiilis tseremooniaga, kus parimatele natsirollide täitjatele antakse üle Nibelungide sõrmust kujutavad skulptuurid. Kontrastina kaadrid 2007. aasta tänavarahutustest Läti leegionäride mälestuspäeval Riias ja pronksiööl Tallinnas, skandeeritakse “fašistõ, fašistõ” ja „Fašizm ne proidjot!“ Edole glamuurne kokkutulek on muutunud näitlikuks kohtumõistmiseks kolme natsirolle mänginud filminäitleja - Uldis Lieldidžsi, Algimantas Masiulise ja Tõnu Aava üle. Keegi ei tunnista end süüdi. Näitlejatööst loobunud Uldis Lieldidžs külastab Anapa filmifestivali ja tõdeb, et filmimaailmas pole paraku midagi muutunud.

Märksõnad: ajaloo erinev tõlgendamine | alatu vaenlane | baltlase natsikuvand | delfiin | fašististereotüüp | fiktsioon ja reaalsus | kaadritagune tekst | kriitik | moraalne vastutus | nõukogude ideoloogia | näitleja saatus | näitlejad | näitlik kohus | Saksa okupatsioon Eestis | stiilipidu | süüdistamine | tänavarahutused | valikuvõimalused | Vaata kõiki »