Toomiku film (2008)

Marko Raat filmi saamisloost

Filmi autorit intervjueerinud Valner Valme

Miks Toomik? Kas tundsid teda ka isiklikult varem?
Toomiku varased videoteosed läksid mulle kohe väga korda, puudutasid otse ja jäid sisse tiksuma. Isiklikult kohtusime aastaid tagasi ühel näitusel Austria Alpides, kus ta kurtis motivatsioonikriisi. See eksistentsiaalne ja samas nii jaanilikult otsekohene lapsik jonnimine jäi meelde.

Edaspidi hakkasime Tallinna tänaval juhuslikult kohtudes järjest pikemalt lobisema. Varsti selgus, et meid ühendab veel ameerika kunstniku Paul McCarthy fännamine ja kehv huumorimeel, kuigi me mõlemad siiani arvame, et see on meie tegemistes olemas.
Ja vale enesekuvand. Surmakutsar Toomik oli pärast «Toomiku filmi» nägemist siiralt üllatunud, et ta polegi «päikesepoiss». Ma ka hommikuti ärgates arvan, et olen.

Nii vähe kui Toomikut tean, tundub, et ta pole inimene, kes kergelt käima läheb. Kuidas koostöö sujus ja kas ta oli muljutav materjal? Ta ise nimetas end mulle selle filmi puhul pelgalt materjaliks.
Doki «materjal» peab olema võimalikult keeruline ja tugevat vastupanu avaldama. Alla selle mina ei käivitu. Filmi tegemine on intensiivne suhtlemine ja vastastikune nakatamine. Kui seda pinget ei ole, siis filmi ei tule. Toomikuga see tekkis. Mulle sobivad tugevad, aga samas närvilised ja ebakindlad natuurid.

Mis Toomiku juures sinu jaoks avanes, mis temas üllatas? Kuidas sa need üllatused vaatajatele esitad?
Üllatas, et tal on värvide vastu allergia. Sain seda alles siis teada, kui film oli sisuliselt valmis. Ja see ei ole detail, see on terve uue filmi teema.

Räägi filmi tegemise protsessist, see oli ilmselt üsna aja- ja töömahukas, film jälgib kunstnikku 2007. aasta jooksul.
Ma tahtsin keskenduda sellisele ebamugavale teemale, et näidata, «kuidas kunstnik loob». Jaan oli mulle juba ammu maininud, et ta tahab pikka mängufilmi teha. Mulle tundus kasulik ja Toomikule vabastavam keskenduda sellele protsessile, mida ta veel nii hästi ei tea. See on mängulisem ja pole ka nii veriselt intiimne, nagu on maalimine Toomiku jaoks. Ma arvan, et see pidev protsessis olemine, mis on väga Toomik, on filmis olemas.

Tegu on portreefilmiga, kuhu on kaasatud Toomiku lähedastevõrk, kelleta ta poleks terviklik persoon, ja kes omakorda temata end ette ei kujutaks. Filmil on selle kaudu ilmselt ka laiem, ühiskondlik sõnum?
Toomik võiks olla vaatajale julgustuseks, et kõige tähtsamad on enda loodud tähendused. Näha ja väärtustada ainult endale olulist ja erilist. Ja nagu Toomik ütleb, mida rohkem sa sellesse enda loodud maailma usud, seda rohkem läheb see ka teistele korda.

See lähedaste ja friikide võrgustik, kes Toomikut filmis raamib, on minu valik. Seega paratamatult subjektiivne ja filmi põhiliini huvidest lähtuv. Aga mulle on nad kõik väga tähenduslikud ja olemuslikult möödapääsmatud Toomikust rääkimiseks.

Täna on Kumus esikas. Mis filmist edasi saab?
Film hakkab oma elu elama. Tahame teha mõned ühisseansid kinos koos Jaani lühifilmiga «Armulaud».

Valme, V. (2008). Raat: Toomik üllatus, et polegi päikesepoiss. Postimees, 19. sept.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Marko Raadi „Toomiku film” on õnneks palju mitmetahulisem kui audiovisuaalne kultuurharidustöö. See pikk dokfilm on küllalt isiklik, koorib lahti isiksuse kihid, psüühika ja hinge. Muidugi mitte põhjani, aga ka nõudliku publiku jaoks siiski piisavalt.

Toomik pole etenduskunstnikuna häbenenud ihualasti olla. Juba 1992. aasta aprillis koos Jaanisoo Jaaniga „Kahe kuuga maastikku” tehes oli ta porgandpaljas ja Tartu kunstnike maja suur saal pritsiti kümnete liitrite kaupa tapamajast hangitud härjaverd nii täis, et pallaslased nurisesid terve nädala, aga selle metsiku aktsioonimaalimise lõiku näidati liberaalses ETVs.  

Oma videoinstallatsioonis „Isa ja poeg” (1998) on Toomiku kehakatteks vaid uisud, aga Raadi pikas „Toomiku filmis” ei võta peategelane end kuigivõrd alasti mitte füüsiliselt, vaid eelkõige vaimselt, tunnistab oma uusi tundeid, seisundeid ja mõtteid, uute võimaluste otsimist, videoinstallatsioonide ammendumist, uue sihi otsingud. Enda sees peab asjad selgeks tegema! Teesklematult end avav kunstnik sügeleb pidevas uuenduse kihus, on selge, et ta on oma loomingu suhtes väga aus. Õieti nagu ei saagi aru, kus on see iseenda ja oma loomingu eralduspiir, mida ideaalis vist olema ei peakski. Üks on selgemast selgem: Toomik ei tooda, vaid loob. Ennast piinates, sest ilma valulemata pole aktiks või protsessiks vajalikku temperatuuri, kihelust.

Raadil on õnnestunud oma pikas dokis kihilise vahelduvusega mitmest-setmest küljest portreteerida vaatlusalust peategelast ja sujuvalt juurde, vahele, kaasa näidata tema loomingut. Õhku lausutakse virvendama hulgi probleemikesi ja paineid, mis moodustavad huvitava loomingupsühholoogilise koondportree. Lõpupoole hakkab filmis kummitama surma teema.

Toomiku veregruppi aitavad külg­peegeldada filmi kõrvaltegelastest kunstnikud, lähedased hinged Jüri Ojaver ja Liina Kalvik  ning kunstiteadlane-kuraator Eha Komissarov, peategelase perekond on aga targu sordiini alla jäetud. Üldse tundub, et kunstnik Toomiku kui sellise avamise temaatiline palett on Raadil päris doositundlikult ja plokiti läbivalt vahelduvusse viidud. Alamteemade montaaži paigutus paistab kohati üle üksteise astendatud, justkui tükati nihkuvas korduses, ent teemaploki episoodid on siis sujuvalt jadastatud.

Üksteisest eemal, kuid sarnaste ketilülidena näeb filmis vahepaladeks etüüde, nagu uute videoinstallatsioonide võtmist. Näiteks tants, mis on Toomikut ka varem käivitanud. Filmis tantsib ta titekisa foonil nii metsas kui liikuva auto roolis, varem on ta rokkinud oma videotes laevalael „Tantsides koju” (1995) ja isa haual „Tantsides isaga” (2005).

Toomiku loomingus paistab tähtsal kohal eneserefleksioon, pole raske taibata, et mitmete maalide juures on abiliseks olnud peegel. Filmis pole näidatud seda 1993. aastal Saksamaal kaevatud hauda, mille põhja asetatud peegli šokeeritud surnuaialised juba poole tunni möödudes kividega kildudeks lõid. Ja Toomik ei sittunud mitte purki, vaid eelkõige näkku avalikule arvamusele – ja seda on raske andeks anda.

Kindlasti tehti õigesti, et filmist jäi välja Toomiku kui professori liin, tema pedagoogiline tegevus EKA interdistsiplinaarse kunsti õppetooli juhatajana.

Tore, et toimis sünergiline tandem Raat-Toomik, tulemuseks huvitav portreefilm, mis läheb persoonikesksest kujutamisest oluliselt sügavamale. Ühtviisi avatakse ju nii loojat ja loomingut, taustu ja mõjureid, näidatakse kunstnikku argipäevas ja mitmeviisilises tegevuses, mille pinged ja piinad jäävad tavaliselt kunsti taha varju.“ /---/
Teder, T. (2008). Raat püüdis Toomiku kihud, käärimised ja kahtlused. Sirp, 19. sept, lk 24.

Anu Aaremäe: „Kui Toomiku film lõppes, oli Kumu auditoorium haudvait. See oli isemoodi pingestatud vaikus, mida keegi ei osanud ega tahtnud lõhkuda.

Toomik on juba jõudnud rõhutada, et see film on vaid Marko Raadi nägemus temast. Kahtlemata on see nii ja see fakt ei tee filmi karvavõrdki halvemaks. Minu jaoks oli Raadi nägemus Toomikust huvitav kogu pooleteise tunni jooksul ja ka teisel vaatamisel. Igav ei hakanud, toolil nihelema ja kella vaatama ei kippunud. Ja filmi lõpp võttis tummaks, kahtlemata programmiliselt.

Avakaadris räägib Toomik, millist võõristust tekitab end tund aega peeglist vahtida... lõpuks näed seal keda tahes, aga mitte seda inimest, kellega harjunud oled. Kes ei usu, võib koduste vahenditega ära proovida, harjutus ei murra füüsilises mõttes kaela.

Selle kaadri foonil näib paradoksaalne, et Toomik keerles aasta otsa mäluga peegli ehk kaamera ees ja nüüd räägib, et Raadi nägemus, kuna režissöör nägi mehes seda, mida ta ise polnud tähele pannud, oluliseks pidanud... mida polnud harjunud endas nägema. Raat valis suurest Toomiku-kuhjast teised killud kui Toomik ise valinuks.
Kuulu järgi on filmitud materjali metsikult ja oleks vinge eksperiment, kui Toomik ka suurte kääridega materjalikuhila juurde lasta. Mis sealt välja tuleb? Kas kaks portreteeritavat meest oleksid üldse omavahel tuttavad?

Tegu on ülimalt sümpaatse sina-vormis filmiga. Toomik räägib Marko Raadile asju, mida ta tõenäoliselt just igale vastutulijale ei räägi.

Ta vaatab seejuures režissöörile otsa, mitte kaamerasse. Sina-vormis vaba suhtlust kuulates on kohati tunne, nagu ta räägiks minuga, kes ma seda filmi vaatan. Jube huvitav on jälgida: siin nad olid kahekesi, aga siin oli kaamera hoopis teise operaatori käes. Raat istub seal nurgas. Vahepeal õpetab ise kaamera taga olema harjunud Toomik Raati: «Võta näoilmeid ja mingeid käte noh...» See on võrdsete suhtluspartnerite, mitte intervjueerija ja intervjueeritava positsioon. Kaamera on nad suutnud tõepoolest mööbli staatusesse taandada.

Kunstiteadlane Eha Komissarov annab samas filmis klassikalisel moel intekat: istub tugitoolis, vaatab otse kaamerasse ja mudib närviliselt sõrmi. Komissarov loeb süüdimatult ette pika nimekirja jagu «Toomiku friike», mõjudes ise sel hetkel ka ühe pagana armsa Toomiku friigina, kes ühtaegu tark, naljakas ja absoluutselt lapsesuine. /---/
Filmi esimesel vaatamisel häiris, et mida see Eha seal nii pikalt vahutab. Teist korda vaadates sain aru, et see vaht (elementaarsete asjade lahti seletamine) on suure vaatajaskonna jaoks äärmiselt vajalik. Eha seletab lihtsalt ja konkreetselt ära ka selle, miks omal ajal purkisittumine vajalik oli.  

Filmi teisel vaatamisel (abivahendiks telekas) hakkas süvenevalt tunduma, et seda filmi PEAKS näitama ETVs, rahva harimise mõttes. Nagu ka kõiki teisi samas sarjas toodetud filme.

Näitama neile, kes teavad öelda vaid seda, et Toomik oli see purkisittuja vist ja üldse on kogu moodne kunst üks suur purkisittumine. See seltskond ei lähe ilmaski Kumusse «Toomiku filmi» vaatama, isegi kokakoolakinno ei läheks, vaatavad parem korralikku madistamist. Aga kui koju kätte toodaks, siis äkki... ja kui nad selle filmi lõpuni vaatavad, siis äkki esitavad järgmine kord hoopis teisi küsimusi. /---/
Aaremäe, A. (2008). Filmi Jaan Toomik küsib, mida sina teeksid?. Postimees, 19. sept, lk 16.

Andri Ksenofontov: „ „Toomiku filmiga” on seotud üks seik, mida viisakas arvustaja ei mainiks. Selle mahavaikimine jällegi ei aita mõista, kuidas seda nimetatigi, tõde. Nimelt tegi film midagi, mida keegi ei oodanud: „Toomiku filmist” sai taust, mis tõi esile kahe autori, filmitegija Marko Raadi ja kunstniku Jaan Toomiku kontrasti. See avaldub selles, et kujutatav ei taha end ära tunda. Filmi autor Marko Raat on kindlal pinnal, sest kui Jaan Toomik väga ägedalt protesteeriks, siis käituks ta kui portree tellija, kes ütleb kunstilist üldistust nähes „see pole minu moodi”. Jaan Toomiku kimbatus seisneb selles, et tavaliselt on tema see, kes kujutab, aga seekord on filmitud teda ennast. Kuna aga tegemist on dokumentaalfilmiga, siis võtavad vaatajad seda kui tõde. See on Marko Raadi kimbatus, sest tegelasega vabalt ringi käies on risk kujutada hoopis teistsugust inimest. Ent kui vigu kramplikult vältida, võib saada kirjelduse, mis on ebahuvitav kui passipildi vaatamine 78 minutit  järjest.“
Ksenofontov, A. (2008). Kunstnik kui liikuv märklaud. Sirp, 14. nov, lk 15.

Leonhard Lapin: „Et Toomiku looming on eriti isiklik, elu ja kunst tema olemises sageli põimunud, siis ei saa tema töid analüüsides minna mööda ka kunstnikule olulisest — seksist ja naistest. Jääb aga arusaamatuks mulle isikuna tundmatu Liina Kalviku, ühe kunstnikust sissevõetud, psüühiliselt ebastabiilse naisterahva asetamine lausa filmi keskseks figuuriks. /---/ Kõige tähtsam Toomikut mõjutanud naine on aga vaieldamatult olnud tema ema, ere ja sirgjooneline isiksus, laulva revolutsiooni aegu Ida-Virumaalt esile tõusnud rahvaesindaja, Riigikogu liige ning mõlema poja peamine innustaja nende loometeel. Emale pole aga filmis suurt midagi pühendatud — see on suur möödalask Toomiku avamisel. Hea seegi, et Jaan Toomikuga hingeliselt väga lähedast venda on filmis päris hästi näidatud: talle iseloomulikult ja delikaatselt.

Üldse on filmi tiritud Toomikule täitsa juhuslikke tüüpe, nagu Kopli pätte, talle auhinda andev kultuuriminister ja filmi täiesti sobimatult lõuapoolik ning Toomiku loominguga mitte kuidagi seostatav Eha Komissarov, kes võib alati rääkida kellest tahes ja mida tahes ning panna ka mis tahes kunstiajaloolist bluffi (Toomik olevat esimese kohaspetsiifilise installatsiooni autor !!!). Heeroldi mittemidagiütleva tekstiga liitub ka lõik Toomiku Peeter Mudisti videost, mis minu meelest siia filmi üldse ei sobi, haakumata selle peategelase elu- ja loometeega, milles ma näen enam positiivset, kohati lausa sportlikku energiat kui dekadentlikku haigustes soigumist.

Ja need isikud, kellega Toomik on rohkem seotud: sõbrad Jüri Ojaver ja Jaan Paavle, mida neilgi on öelda antud? Ojaver räägib oma õllereklaamist, otsib Veneetsias hambapastat või magab hoopis pingil pead selgeks. Mida need stseenid Toomiku filmile annavad? Mitte midagi. /---/

Eriti padukodanlikuks muutub see Toomiku „inimlike külgede” rõhutamine filmi lõpuosas, kus mäng lastega, mis võinuks ju performance’iks areneda, areneb lõpuks läägeks perekondlikuks idülliks. Ja oma majja sõidab läbi aguli Toomik uhke autoga, „eduka vabariigi kodanikuna”, kuigi autos, kus meister juhirollis, olen temaga nende aastate jooksul istunud vaid paar korda. Linnas käib kunstnik ikka jala, joob vett ja on väliselt tavapärane, aga olemiselt loomulik, otsusekindel ning õiglusmeelne inimene.“ /---/
Lapin, L. (2009). Selge Toomik kinolina segadustes. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 87-90.