Maailmameister (2009)

Filmi saamisloost

Kuidas Herbert üldse telesse ja filmi sattus? Räägib filmirežissöör Moonika Siimets:

"Herbertiga sain ma kokku, kui käis saade Vanad Torisejad. Meil tekkis soe side ning ka mind nakatas Herbert oma elutahte, optimismi ning tarkusega. Läksin talle Karksi valda külla ja kirjutasin temast loo ajakirja Oma Maitse. Siis tekkiski mõte, et Herbert vääriks filmi. Sama mõtet oli mõelnud ka Vanade Torisejate produtsent Aivo Spitsonok ning nii ma saingi nende produktsioonifirmas Osakond hakata Herbertist filmi tegema. Olen väga õnnelik, et mul see võimalus avanes ja Herbertiga kokku sain, sest see film on tõesti löönud laineid terves maailmas. Ka minu kui dokirežissööri tähelend algas "Maailmameistrist" ning edasi on tulnud sülekoertest ja naistest kõnelev "Moekoer" ja perekond Sõnajalgadest rääkiv dokumentaalfilm "Salme saladus"."
Torim, M. (2012). Herbert Sepp - maailmameister spordis ja filmis. Karksi Sõna, 5. mai.

Maailmameistri tiitel tuli aastal 2012

Soomes Jyväskyläs peetud veteranide kergejõustiku maailma sisemeistrivõistlustel võitis Herbert Sepp teivashüppes maailmameistritiitli.
Herbert: "Oma vanuseklassis olin ainuke võistleja. Norm oli 1.20, mina hüppasin esimesel katsel 1.40 ja võit oligi käes."
Torim, M. (2012). Herbert Sepp - maailmameister spordis ja filmis. Karksi Sõna, 5. mai.

Isikuid filmis

Enno Akkel (22.06.1938)
Lõpetanud Tartu Ülikooli, elab Tartus, pensionär, veteransportlane, harrastab kolmikhüpet ja kaugushüpet. Töötab treenerina Tartu Kergejõustikuveteranide Klubis Kevek ja Tartu Ülikooli Spordiklubis. On olnud Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni President.
Täpsemalt:
ESBL, http://www.esbl.ee/biograafia/Enno_Akkel/?tul=1& (29.11.2013).

Filmi vastuvõtust

Kui Herbert Sepa sportlikest tegemistest on palju kuulda olnud, siis seda, et temast tehtud film on laineid löönud kõikjal maailmas, teatakse vähem. Alles veebruaris [2012 - toim] käis Herbert Londonis koos kirjanike Sofi Oksaneni ja Doris Karevaga publikuga kohtumas. Filmi režissöör Moonika Siimets: "Herbertist tehtud dokfilm "Maailmameister" on nüüdseks käinud rohkem kui kümnel rahvusvahelisel mainekal filmifestivalil ning saanud ka mitu auhinda. Nende hulgas parim Baltikumi dokfilm aastal 2010 Lätis Arsenali festivalil ning eripreemia on tulnud isegi Mehhikost. Londonis käisime Euroopa Liidu filmifestivalil "Ready. Steady. Doc!", mis oli pühendatud saabuvatele olümpiamängudele ning seega oli peateemaks sport. Mitte sugugi iga Euroopa riik ei saanud oma filmiga valituks, kuid meie "Maailmameister" valiti välja ning nii käisime esindamas Eesti riiki."

Festival langes kokku Eesti Vabariigi sünnipäevanädalaga ning nii oli Herbert koos filmirežissööriga palutud Eesti Suursaatkonda Londonis. Lisaks filminäitamisele osaleti mitmel saatkonna vastuvõtul, sealjuures vabariigi aastapäeva omal. "Vastlapäeval olime suursaadik Aino Lepik von Wireni ja ta pere külalisteks. Sõime hernesuppi ja kukleid, Herbert mängis lõõtspilli ning suursaadik tantsis abikaasaga. Lisaks meile olid sünnipäevanädalaks kohale kutsutud Doris Kareva ja Sofi Oksanen, kelle "Puhastus" samuti esietendus Londonis, " tõdeb Moonika Siimets.

"Maailmameistri" linastusele oli tulnud palju Londonis elavaid eestlasi. Küsimuste voog Herbertile ei tahtnud lõppeda. "Teda tänati selle eest, et ta on inspiratsiooniks oma ellusuhtumise ja vitaalsusega. Lausa fännklubi tekkis sinna ning paluti, et Herbertist võiks veel filme teha. Herbert jagas lahkelt tervisenõuandeid ning oma ilmavaateid ning see oli Londoni rahvale midagi väga erilist ja vaimustavat. Kõiki üllatas see, et Herbert on käinud Siberis ning sealt läbi tulnuna ikka veel niivõrd positiivne ja elujaatav. Samal ajal ju näidati Sofi Oksaneni "Puhastust", mis just räägib sellest, mida Herbert on läbi teinud. Suursaadik Aino Lepik von Wiren arvas pärast Herbertiga kohtumist ja ta eluloo kuulmist, et tal on piinlik selle pärast, et on üldse oma elu üle virisenud," kirjeldab Moonika Siimets suurlinna muljeid. Herbertile öeldi, et kuigi ta filmis ei saanud maailmameistri tiitlit, on ta kahtlemata eesti kultuuri maailmameister. "Mul on eriti hea meel, et Herbert nüüd kolm aastat peale eelmisi võistlusi oma unistuse teoks tegi. Eeskuju missugune!"
Torim, M. (2012). Herbert Sepp - maailmameister spordis ja filmis. Karksi Sõna, 5. mai.

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Film on sümpaatne ja klassikaline portreefilm ühest iseärakust ja ehkki teoseid ei ole korrektne üksteisega võrrelda, julgen öelda, et „Maailmameister” on seekord vaatluse alla  võetud kolmikust [lisaks "Ultravennikesed" ja "Siim, Samuli ja dolce vita" - toim] kahtlemata vajalikem. Miks? Tegemist on koguni sajaprotsendilise elutabamisega. Kui mina olin jõnglane, käis üks Herberti vanuses ja välimuseltki tema moodi mees meil Tartus Toomeoru korviplatsil, õpetas igasugu kossutrikke: küll maapõrkega vabaviset sooritama, küll korvilaua tagant sisse viskama. Ja mida kõike veel. Mulle oli see nostalgiline minevikupuudutus, kui nägin selle filmi 83aastast teivashüppefanaatikut Herbert  Seppa Viljandis staadionimarakrattidele oma lemmikala õpetamas. Kas varem ongi saadud sellele nähtusele pihta? Minul ei tule küll ette. Dokumentaalfilmid peavad aga edastama kõike, ja see on tegijate suur võit, et üks seni varju jäänud elutahk on viimaks ekraanil esindatud. Niisiis, Herbert on veteransportlane, kes oskab pea peal seista ja kätel kõndida ning kes igatseb maailmameistriks tulla. Ta portree on loodud usutavalt  ja veenvalt, korrakski ei teki kahtlust, et seesugune veidrik oleks sulepeast (s.t kaamerast) välja imetud. Ehe elu oma kummalisuses. Nagu pensionäride puhul ikka, keerab jutt seksi peale. Selle asjaga saaks asjatult kulutada 2000 kallist kalorit, igatahes on etem teivast hüpata. Nauditav on episood, kui Herbert ja eestlannast Lahti veteranide maailmameistrivõistlusele registreerija laulavad koos Mulgimaa hümni. Mõnus! Herberti mõnevõrra sarkastilised  kommentaarid naisteivashüppajate kohta on iseloomulikud, kusagilt kumab välja, miks vanapoiss on seksivaenulik. Kas ta on olnud seda terve elu? Hea leid on ka hallipäiste sportlaste öömaja koolipõrandal. Aga muusika dramaatilisusega on üle pakutud, seda eriti teivashüppe võistluse käigus. Kogu filmi läbib vastandus: vanus ja sport. Viimaks on vastandatud kolme poodiumil seisjat ja neljanda koha pälvinud Herbertit. Paneb  huult närima küll, napp kaotus toob pisaragi silma ja treener Akkeli lohutus kulub marjaks ära. Herberti meelekindlust ei kõiguta miski: kuldmedal kuulub talle, ent seda järgmistel aastatel. Veelgi lihtsamaks läheb järgmises vanusegrupis (85–90), seal on mõnel alal ainult üks võistleja, nõnda et medaleid võib tuua terve rinnatäie. Selle episoodiga on antud viimane lihv Herberti iseloomu kujutamisel.“
Remsu, O. (2010). Sportlased, õigekirjavead ja mesilased ["Eesti lood": "Ultravennikesed", "Siim, Samuli ja dolce vita", "Maailmameister"]. Sirp, 19. märts, lk 15.

Vaapo Vaher: „Ka Moonika Siimetsa „Maailmameistris” on jälgitud vanade meeste väreleva maskuliinsuse muteerumist. Siimetsa selle filmi diagnoosiksin lüüriliseks publitsistikaks. Töö on teostatud diskreetse täpsusega, parajas sörkjooksu tempos, ühegi episoodiga ei venitata üle, ehkki võis olla ahvatlev mõnda juhtumit ülearu pikalt linal hoida, sest eredaid hetki on filmis ohtralt. Kuigi lugu on pealtnäha südamlik jutustus, varjab see hulga malbeid metafoore meesolendi varjatud olemuse asjus. Koomiliselt kurblooline on jälgida 83aastase sportija ponnistusi vinnata end teiba toel üle nabakõrgusest latist, poisikesena lennanuks ta sellest üle hoobilt ja ilma igasuguse atribuudita. Vana mehe unistuseks on selles avalikus enesealanduses tõusta maailmameistriks.“
Vaher, V. (2011). Nagu kass käiks mööda sametit [ülevaade 2010. aasta eesti tõsielufilmist]. Sirp, 25. märts, lk 22-23.