Avaleht » Filmiliigid

Perekond (2004)

Dokumentaalfilm Kestus: 57:20

Huviinfo

Pühendus filmi alguses:

Idale
Nataša ja Larissa emale
Fjodor Vassiljevitši abikaasale
Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile

 

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: "Sulev Keedus on eelkõige portreteerija. Aeglaselt-aeglaselt ja täpselt-täpselt maalib ta kaamera nagu pintsliga tegelase karakteri, olgu mängu- või dokumentaalfilmis. Lisab iseloomulikud helid. Aga väita, et film pole Keeduse jaoks mitte lugu, vaid näopilt ning visuaalkultuur ja audiaalkultuur, see on liiast mis liiast. /---/

Keedus portreteerib inimeste iseloomulikumaid omadusi, nimelt nende tundeid. Tunnete tõesuses veenmiseks kulubki tublisti ekraaniaega, seetõttu läbematu jaoks film venib. /---/ Keedus sulatab pikkamisi portreid luues vist tõrksamagi vaataja umbusu. Keedus veenab meid, et need naised on väga emotsionaalsed, armastavad südamega! Ja see võtabki tal aega.
Kuidas ta küll paneb inimesed nii ehedalt ja loomutruult kaamera ees käituma? Ta ei tee sellest saladust ? Ida ütleb talle suisa suhu (mikrofoni): "Sulev, ma armastan sind!" Ka selle lõigu sissejätmine on osa ehedusest. /---/ Ja alles siis tuleb meisterlik ning absoluutselt ootamatu pöörak, täpselt niisugune, nagu nõuab Aristoteles oma "Poeetikas"."
Remsu, O. (2004). Kui palju armastust! Sirp, 15. okt, lk 16.

Arvo Pesti: "Käsitletud teemad on huvitavad, teostus eeskujulik. Ka nüüd ei sekku kaval autor isiklikult tegevusse, küllalt laisalt lastakse kaameral lihtsalt suriseda, vaevumata otsima peeni võttenurki ning tegemata osavat montaaži. Ent sisu õigustab igati sellist lohakat vormi. See loob keskkonna, milles joonistub välja kodanik Ida ja teda ümbritsev perekond. Vapra Ida tugev iseloom on lummavalt ligitõmbav. Sulev Keedusel on ikka ja alati õnnestunult leitud näitlejad. Valitud leebe laad näitab režissööri teravat silma. Ja lõpuks on „Perekond” peale kõike muud ka esimene korralik filmidokument kohalike lihtsate venelaste elust."
Pesti, A. (2005). Ida ja perekond. Teater. Muusika. Kino, nr 3, märts, lk 100-103.

Tiit Tuumalu: "«Perekond» on kui testament, kokkuvõte ühest elust, mida on alati kandnud igatsus. Keedus põlistab lindile ühe, näib et igavese seaduse – inimene küll igatseb, kuid lõpuks jääb see, mida ta igatseb, ikka kättesaamatuks. Suur on see, kes on sellest suurem."
Tuumalu, T. (2004). Sündis, igatses ja suri. Postimees, 13. okt, lk 14.

Andres Laasik: "Sulev Keeduse “Perekond” on uus kõva sõna Eestimaa venelaste portreteerimises. Me kõik oleme massimeedia ja seda toitvate võimukeskuste ohvrid. Kui Venemaa välisministeerium korrutab, et Eestis rikutavat etniliste venelaste õigusi, ja siinne võim vastab, et sugugi mitte, kujunebki ühiskonna ümber mull, millest on võimatu läbi näha. Sulev Keeduse film “Perekond” on seda suutnud, tuues veenvalt ekraanile siinse vene inimese, šarmantse blondi iluduse Ida hinge salasopid, valu ja õnne. Teema “venelased Eestis” ei käivitu iseseisva küsimusena kunagi otseselt, sest tegelikult võib inimene olla õnnelik või õnnetu sõltumata rahvusest ja kohast, kus ta elab. Nii lihtne see ongi, kuid selleni jõudmiseks on Keedus ilmutanud oma kangelase suhtes suurt empaatiat ja tema suhtumine on näha ka pildis. See on uus lähenemine, või siis hästiunustatud vana, kus esiplaanil inimlik sügavus. Kuskilt otsast on Keeduse “Perekond” mõtteline järg Hannes ja Renita Lintropi dokfilmile “Šurale”, kuid “Perekonnas” on siiski teine inimene teisel ajahetkel. Ja ehkki lavastaja püüab ajalist konteksti vältida, astub Tallinna–Moskva rongi vagunisaatjate küpses eas brigadirist jutustava filmi kaadriservast vägisi sisse tänapäeva Eesti.

Lintropite Šura oli kahekesi jumalaga, “Perekonnas” avaneb ühe slaavi kaunitari lugu, mille kaastegelasteks veel endine punaarmeelasest Fjodor Vassiljevitš ja tütred Natalja ja Larissa. Pilt saab laiem ja üldistus suurem. Kas Ida oli õnnelik? Film paneb sellele mõtlema küll. /---/

Eesti dokumentaalfilm pole vaene üksnes raha poolest. Asi on ka mõttelaiskuses. Võtame digikaamera kaasa ja vaatame, mis me saame – see on eesti dokumentalisti mall ja “Perekond” ei ole erand.

Kaua võib näidata autoroolis istuvat jutustavat inimest? Naine roolis pole ju veel ohu allikas ja pinget see pilt seetõttu ei paku.

Pildirea poolest on film kolm pluss ja see seob teda Keeduse muu loominguga, kus sagedasti on näha lõhet taotluste ja teostuse vahel.

Õnneks saavad dokumentaalfilmi tegelased enda eest rääkida ja see kaameraga tabatud ehedus päästab palju."
Laasik, A. (2004). Inimlikkus teeb "Perekonnast" unustamatu filmi. Eesti Päevaleht, 13. okt, lk 17.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm