Avaleht » Filmiliigid

Voldemar Vaga (1975)

Digitaliseeritud 2009

Dokumentaalfilmid Kestus: 29:22

Huviinfo

Vodemar Vaga

Vodemar Vaga (29.06. 1899 Tallinn - 22.02. 1999 Tartu) - eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloolane, kunstiteaduse doktor (1964), TÜ emeriitprofessor (1993). Õppis aastail 1910-1917 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis (hiljem Tallinna 1. Keskkool, Gustav Adolfi gümnaasium), 1918-1919 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja seejärel Tartu Ülikoolis professor Helge Kjellini juures kunstiajalugu. Pärast ülikooli lõpetamist 1926 kaitses samal aastal magistrikraadi arhitktuuriajaloo teemal. Aastast 1923 töötas ta Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinetis. Stipendiaadiõpingud jätkusid 1928-1929 Sorbonne´i ülikoolis Pariisis.
Aastatel 1933-1937 oli ta Eesti Entsüklopeedia kunstiosakonna juhataja ning 1925-1940 kunstikooli Pallas lektor. 1944-1969 töötas Tartu Riikliku Ülikooli õppejõuna ja 1944-1950 ühtlasi  samas Eesti ja üldise kunstiajaloo kateedri juhatajana. 1964 omandas doktorikraadi Leningradis kaitstud tööga "Eesti keskaegne arhitektuur".
Uurinud peamiselt Eesti keskaegset arhitektuuri ja 19. sajandi kunsti, samuti käsitlenud üldkunstiajalugu. Voldemar Vaga peateos on "Üldine kunstiajalugu" (1937). Tema sulest on ilmunud arvukalt kunsti-ja arhitektuuriajaloolisi teoseid, sh "Eesti kunstiajalugu" (1940), "Eesti arhitektuuriajalugu" (1965).

Eesti Entsüklopeedia, 10 kd (1998). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 131;
Voldemar Vaga - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

Filmist kriitiku pilguga

Mirjam Peil: Kõige kauem "kõnnib professor Vaga selles filmis Tallinna vanalinna tänavail, neist kaadreist sünnib filmi põhitonaalsus, mis oma aimatavates tagamaades meenutab Võerahansu-filmi: noorus ja vanadus, õnn, plaanid ja töö, aeg libisemas käest. Professor seisab oma vana kooli ees ja räägib, kuidas ta võõrkeeli õppis, taustaks ajast puretud, laguneva, kooruva värviga müüriseinad, ümberringi saalivad üliproosaliste kandevõrkudega vanalinnaelanikud...
/---/
Vanalinn pole selle filmi foon, vaid tegelane; vananemise märke näidatakse nii linna kui ka inimese näol ühtemoodi, kaksipidisel viisil, milles on halastamatust ja kaastunnet.

Kuidas on Andres Sööt Voldemar Vaga rääkima ja tegutsema pannud? Peenetundeliselt, pealetükkimatult lähenedes, osates välja tuua inimliku soojuse, sümpaatiad ja antipaatiad, skepsise, maitsekiindumused, vaimustusegi. Ja vana kooli haritlase erilise sirguse ja soliidsuse, vastupidavuse (mulle on alati paistnud, et Vaga ja tema "Üldine kunstiajalugu" ei aegu).
/---/
Siin see ongi - Vaga muutub niisama vähe kui ülikooli fassaadisammas."
Peil, M. (1985). Mälu. Märkmeid Andres Söödi dokumentalistikast. Sirp ja Vasar, 21. juuni.

Erik Hermelin on oma Postimehe arvustuses seevastu küllaltki kriitiline:

"Kuna filmis nö põhiteemat üldse ei esitata, ei ole ka mitmel lühemal kõrvalteemal millegagi suhestuda. Söödi diskreetsus ja sellest tulenev neutraalne lähenemine portreteeritavale hakkavad vähemalt seekord režissööri taotlust (milline see on?) sööma, sest Voldemar Vaga pole mõni jaanilind, kellele õnnestuks vargsi, jahimehe kombel ligi hiilida, lootusega teda nii oma loomulikemas olekus tabada. /---/

Operaator Sööt laseb aimata pühendatuile (aga ainult neile!) teadaolevat, kuid ei näita ega kirjelda. /---/ Miks näidatakse /---/ elupõlist tartlast, Tartu sümbolit juba tollal ning hilisemat linna aukodanikku peamiselt mööda öist või varahommikust Tallinna vanalinna uitamas? Ülikoolilinnast endast on seevastu jäädvustet üksnes mõned mittemidagiütlevad kaadrid talveriietes läbi lumise Toome töölt koju sumavast professorist - milleks? /---/

Andres Söödi meetod - käivitada koos kaameraga ka portreteeritav, objekt või inimene - pole eriti töökindel, professor Vaga puhul on see lausa mõeldamatu, ent Sööt üritab siiski, muid võimalikke variante ei näi ta arvestatavaks pidavat. Tulemuseks on tõesti kuiv dokumentaalsus, mis ei saa ometi ühegi portreefilmi tegija teadlik taotlus olla. /---/

Söödi autorimina "läbipaistvus", seesama neutraalsus, isikliku vaatepunkti ebakonkreetsus, liigne askeetlikkus, taktitunne jne. - need nö. põhitrumbid - löövad režissööril ja operaatoril seekord ta enda mõõgaga jalad alt."
Hermelin, E. (1995). Kirik keset küla. Andres Söödi portreefilm Voldemar Vagast. Postimees, 29. sept.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm