Avaleht » Filmiliigid

Tühirand (2006)

film põhineb Mati Undi samanimelisel lool

Mängufilm | Draama Kestus: 43:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Lühimängufilm „Tühirand“ on Veiko Õunpuu režissööridebüüt, mille aluseks on Mati Undi (1944-2005) 1972. aastal ilmunud novell „Tühirand“.

Mati Undi viimane osalus

"Filmi lavastaja Veiko Õunpuu on Undi talendi harras austaja juba aastaid. Stsenaariumi kirjutamise ajal suhtlesid Rain Tolk ja Veiko Õunpuu ka Mati Undi endaga. “Tühiranna” stsenaariumi saatsid filmitegijad ka Mati Undile, just enne seda, kui ta haiglasse läks. Unt esitas filmile kaks tingimust. Seal filmis on üks episood, kus Mati on rannal ja tekitab poleemikat ja intriige oma naisele ja naise armukesele. Mati läheb vette. Tema tingimus oli, et kui ta vette läheb, siis ta läheb sinna kusele,” rääkis filmi stsenarist Rain Tolk. Teine oli see, et sel hetkel võiks vee kohal olla udu. Unt oli filmitegijatele tunnistanud, et tegemist oli paljuski autobiograafilise teosega. Selle tõttu muudeti peategelase nimi Undi nõusolekul filmis Matiks. Peategelase prototüüp oli ta ise, kirjaniku naise oma tema esimene naine Ela Tomson ning armukese prototüüp Evald Aavik.”
Feldmanis, A. (2005). Undi jutustuse “Tühirand” põhjal vändatakse lühifilm. Eesti Päevaleht, 25. aug.

Erakapitali makstud film

“Tühiranna” tootnud Kuukulgur Filmi rahastasid kaubamärgi Tugev Tuul Films all tegutsevad ärimehed Armin Kõomägi, Indrek Prants ja Sven Mansberg, filmi toetasid ka Eesti Kultuurkapital, LHV ja Liviko. Filmi eelarve oli 360 000 krooni. Filmi rahastajaid näeb ka episoodrollides - nt Armin Kõomägi on lenduri ja külapoisi rollis. 
Karits, C. (2006). Täna esilinastub Eesti ettevõtjate rahastatud “Tühirand”. Äripäev, 19. jaan.

Mati Undi jäljed Eesti filmis

"Eile esilinastus kinos Sõprus uus Eesti mängufilm “Tühirand”, mis põhineb Mati Undi samanimelisel jutul. Jälle leidis kinnitust tõik, et eelkõige kirjaniku ja teatrilavastajana loorbereid lõiganud Unt oli oma väikeses rahvusriigis universaalne looja, kes jätnud jälgi Eesti filmikunsti pea 40 aastat. Meenutame, et tema ühe varasema ja samas skandaalsema novelli “Võlg” järgi väntas režissöör Valdur Himbek Eesti Telefilmis juba 1966. aastal samanimelise väikekodanlikku kultuuriruumi ärritanud ekraaniloo. 1977. aastal kirjutas Unt sel ajal poliitkorrektse täispika mängufilmistsenaariumi “Surma hinda küsi surnutelt” (Tallinnfilm), mis pälvis ka üleliidulise tunnustuse. Jälle kümneaastase sammuga valmib teine – ja jälle 1920. aastate Eesti kommunismi temaatikasse tungiv täispikk stsenaarium “Saja aasta pärast mais” (1987).

Kaks aastat tagasi sai Undi novellile tugineva tekstiga mängufilmis käe valgeks Andres Maimik lühifilmiga “Kurat tuleb sauna”. Veiko Õunpuu nüüd tehtud 40minutiline debüütlavastus “Tühirand” järgib üsna ainesetruult 1972. aastal avaldatud Undi alusteksti, milles tegelasest kirjanik on manipuleerinud end olukorda, kus tal tuleb veeta nädalavahetus koos naise ja tolle armukesega. Armukadedusest piitsutatuna püüab ta naist tagasi võita, kuid see pole lihtne.

Ei lühifilm ega ka täispikk “Tühirand” jääb vahepeale, kuid esindab kindlasti nn tüüpilist Eesti mängufilmi. Linaloos on palju lagedat ja venivat loodusvaadet, ent vähe teksti, triviaalne nullstiil pretendeerib tähenduslikult laetud tühjusele. Kerges pinges armukolmnurk ei kaldu traagikasse, vaid pigem Spiel’i, ent aeglased ja loiud mõtluse poosid viitavad eksistentsiaalsele hõrenemisele. Justkui oleks elu kui inimese olemine juba noorest peast oma mõtte kaotanud.

“Lihtsustatult öeldes on see film, mis püüab üsna kerges vormis vastata raskele küsimusele – kas armastus on üldse võimalik?” kommenteerib debütandist režissöör Õunpuu.“ /---/
Teder, T. (2006). Mati Undi jäljed Eesti filmis. Sirp, 20. jaan.

Filmist kriitiku pilguga

Donald Tomberg analüüsib ajakirjas Teater. Muusika. Kino põhjalikult "Tühiranda". Peatükis "Kordus ja esteetika" lahkab ta Veiko Õunpuu lavastajatööd:

"Režissöör Õunpuu isiklikul kontol on ka maalikunsti õpingud. See on nähtavalt režissöörile abiks. Õunpuu tajub kaadrit kui pilti ja suudab siin olla nii tõsine kui ka mänguline, tajub siin tasakaalu. „Tühiranda“ kannavad hoolega läbi komponeeritud kaadrid, mis kohati sarnanevad maalidega. Säärane (vormiline) lähenemine on selle teose puhul väga õnnestunud. Tegelased lavastavad omavahelist elu ja režissöör on siia lisanud kihi, maaliliselt komponeerides on ta suhted ja hoiakud lavastanud pilti.

Tegelaste dramaatiline paatos kõlab kokku kaadrite detailse läbikomponeeritusega. Oma vahenditega võimendab pilt (kohati helgelt) suhete dramaatikat, mis lõpptulemusena aitab esile tulla grotesksusel. Selles ruumis, kus tegelased liiguvad, ei pretendeerita realistlikule, juhuslikule, tavalisusele. Ei, kõik on läbi lavastatud. Realistlik, tavaline, juhuslik ja kohmakas ilmneb aga äkilistes tundepuhangutes, mis põhimõtteliselt näeb välja nagu üks suur uperdamine: Eduard „kirglikult“ Helenat suudlemas, Mati Marinaga heinaküünis, meeste rohmakas jõukatsumine, mis päädib lihtsalt maas aelemisega. Ülidramaatilisus ja kohmakus kõrvuti.

/---/ „Tühiranna“ läbiv motiiv on kordus. Filmilugu toetub mütoloogilistele süžeedele omasele tsüklilisele ajatajule, kus sündmused ei kulge lineaarselt, vaid korduvad teatud kindla ettemääratusega. Süžeeline tuum kordub. Eduard lööb üle Mati naise. Mati lööb (tahtmatult) Eduardilt üle oma naise. Lööb tagasi. Ning poetab Eduardile: „Küll sa ta uuesti mult üle lööd, kui sa libe poiss oled.“

Kogu filmi jooksul ei saa vaatajad teada, miks on suhted omavahel selliseks kujunenud, pigem jääb mulje, et sellised on need alati olnudki. Vormiliseltki on loo algus ja lõpp samas kohas. Mati on koos oma naisega, kellega tegelik lähedus aga puudub, kusagil taustal on ootel Eduard. See on lõputu kordus. Midagi, mida võiks isegi nimetada rituaalsuseks. Ja kui Mati filmi lõpus läbi akna põgeneb, siis on see katse ühest suletud ruumist välja murda.

Kordusi on Õunpuu edasi andnud mõnuga. Näiteks stseenid, kus tegelaste omavaheliste suhete muutust fikseeritakse autos istumise koha muutusega. Kord Helina ja Eduard ees kõrvuti istumas. Tüdinud, purjus ja põlglik Mati üksi taga. Siis jälle vastupidi: Mati ja Helina taga koos, Eduard üksi ees. Rivaalid Mati ja Eduard kõrvuti, kumbki omaette. Mati ja Marina kõrvuti. Ikka ja jälle ollakse samas olukorras: auto, sunnitud kooslus; suhete jõujooned on ümber mängitud, aga tegeliku läheduseni ei jõuta.

Filmis korduvad ka stseenid rannas. See tähendab, siin kordub avarus, silmapiirini avanev vaade. Ning juba puhtvisuaalselt kannavad korduvad stseenid rannas endas omamoodi opositsiooni korduvatele autosõidustseenidele. Rannas, suures avaruses, seguneb koomilisse traagiline, üksindus saab siin juba eksistentsiaalseks. Kaugus on lähedal, vaadet raamib silmapiir. Või pildiline kordus lüüasaamisest, mis asetab tegelased peegelpilti. Mati on Helina poolt hüljatud ja istub üksi rannas. Taevas, silmapiir, meri. Mati all vasakus nurgas. Kui Helina Eduardi maha jätab, sikutab too täpselt samas kompositsioonis, ainult et peegelpildis endale pükse jalga. Taevas, silmapiir, meri. Eduard all paremas nurgas.“ /---/
Tomberg, D. (2006). Tühirand ja maailma äär. Teater. Muusika. Kino, nr 3, märts, lk 95-103.

Kaarel Nurga fotosid filmivõtetest: https//www.flickr.com/photos/kaarel/albums/1148936

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm