Valge laev (1970)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Valge laev" on pühendatud aktuaalsele ja olulisele teemale - võitlusele välismaa ideoloogilise diversiooni vastu, mis taotleb mõjutada meie noorsugu. Ägedates kokkupõrgetes näidatakse nende noorte tragöödiat, kes on sattunud vaenuliku propaganda alla.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 502.

Filmi saamisloost

Filmimisega alustati 1. juunil 1970, film võeti vastu sama aasta 30. detsembril. Enne kulus kaks ja pool kuud ettevalmistusaega. Filmi eelarve oli 342 252 rubla, tegelik maksumus 307 754 rubla.
ERA.R-1707.1.1122.

Algselt oli filmi režissöör-lavastajaks määratud Jüri Müür (1.06.1970-20.02.1971).
ERA.R-1707.1.1126.

Kalju Komissarovi režissööri-debüüt

„Komissarov ise ei saanud hulk aega stuudios iseseisvat tööd. Tema lugu oli õieti omamoodi tüüpiline tollasele Tallinnfilmile. Ta esitas nii mõnegi enda kirjutatud stsenaariumiesildise ja ka ühe noorteteemalise ning ilmselt mõnevõrra autobiograafilise stsenaariumi „Johannes Kressi tõeotsingud”, mis aga ei leidnud toetust peatoimetajalt ega stuudio direktorilt. Seejärel võttis Jüri Müür ta teiseks režissööriks õnnetule konjunktuursele „Valgele laevale”, mille stsenaristideks olid moskvalased Vladimir Vainstok ja Pavel Finn. Müür kukkus aga võtetel jooma ja filmi režissööriks määrati Komissarov. Ei ütleks, et tal sellega just vedas. Vormiliselt tegi ta filmi küll omajagu jõulises ja kaasaegsena mõjuvas laadis, sisuliselt aga maksis propagandajama tehes lõivu oma maine  kahjustamisega. „Valge laeva” konsultantideks-protežeerijateks olid julgeolekumehed, sisuliselt käis selle tegemine üle toimetuse pea.“
Balbat, M. (2005). Oli kunagi Tallinnfilm", I. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 109.

Rollidest

Talgre osa kandidaatideks olid ka Georg Ots, Peeter Kard, Olev Eskola
Filmiarhiivi fotoalbum A 190.

Linda osa kandidaadid - Marika Lenk, Linda Olmaru, Raine Trass, Veera Braunbrükk, Juta Juttan, Helle Pihlak, Ene Järvis
Filmiarhiivi fotoalbum A 191.

Venekeelse dublaaži režissöör on G. Kalitijevski

Juhan: Enn Kraam (dubleerinud V. Sošalski)
Linda: Katrin Kumpan (dubleerinud N. Pjatnkovskaja)
Enn: Kalju Komissarov (dubleerinud V. Ferapontov)
Olev: Ago Roo (dubleerinud I. Jasulovitš)
Heino: Tõnu Tepandi (dubleerinud V. Podvig)
Jakob: Tõnu Mikiver (dubleerinud G. Krašeninnikov)
Talgre: Einari Koppel (dubleerinud M. Pogorželski)
Ilmar: Gunnar Kilgas (dubleerinud F. Javorski)
Barry: Aarne Üksküla (dubleerinud A. Karapetjan)
Matti: Mikk Mikiver (dubleerinud J. Sarantsev)

Filmi arutelu kunstinõukogus 18.12.1970

Filmistuudio Tallinnfilm kunstinõukogu istungil arutati filmi tulemusi ja kiideti tehtud tööd. Eriti tõsteti esile Kalju Komissarovi tööd režissöörina, samuti operaatori- ja  kunstnikutööd ning muusikavalikut. Kiideti ka seda, et Rootsi võtted tehti Stockholmis (Millesgården Stockholmis), mis muutis filmi usutavaks.
Semjon Školnikov kritiseeris Linda (Katrin Kumpan) kuju, kes oli emotsioonideta ja Talgre (Einari Koppel) rolli, kes oli nihestunud "liiderlikkuse ja purjutamise suunas". Lohutuseks ütleb ta, et huvitaval teosel peavadki olema puudused.
Seitsme häälega ühe vastu otsustatakse esitada film "Valge laev" I tasustamisgrupi saamiseks ning vastuvõtmiseks üleliidulisele ekraanile.
ERA.R-1707.1.1122.

Filmi vastuvõtust peale linastumist ja tähendusest nelikümmend aastat hiljem

K. Davidjants: "Huvitaval kombel on aastad filmile, mis sisuliselt oli KGB tellimustöö, vaid kasuks tulnud.

Oma esilinastuse aastal pälvis “Valge laev” mitmesugust kriitikat, peamiselt aga kurdeti, et Eesti pinnal toimuvat tegevust kujutavad episoodid ei ütle peaaegu mitte midagi meie praeguse tegelikkuse kohta. Oma illustratiivsuses on nad kohandatavad ükskõik missugusele gegraafilisele laiuskraadile.
Mõnele ei meeldi aga fakt, et põgenenud noored kuuluvad kodumaal olles “mootorratastel ringikihutavasse noortekampa”, kuna “väliselt on see üsna efektne, kuid sügavamal see sümboolika ei tööta, sest puuduvad juured meie tegelikkuses, ta mõjub võõrkehana meie ühiskondlikus koes”.
Heideti ette, et filmi negatiivne tegelane Rudolf Talgre ei taotle Linda peigmehe Juhani “paralüseerimisega mingeid poliitilisi eesmärke, vaid püüab teda kõrvaldada kui oma rivaali armuasjades”.

Nüüd filmi vaadates on kõik kunagised pretensioonid pöördunud “Valge laeva” kasuks. Me vaatame linalugu, mis näeb välja peaaegu nagu mõni tollane kosmopoliitne lääne film. Mootorratastel ringi kimavad noored meenutavad korraga nii Dennis Hopperi “Easy Riderit” kui Jean Cocteau “Orpheuse” rattureid ning nende selja taga vilksatav Tallinn heiastub vaat et moodsa metropolina.
See, et kahjur Talgret innustavad tegutsema ennekõike eraelulised motiivid, mitte poliitilised ambitsioonid, teeb Einari Koppeli kehastatud vitaalse endise SS-lase märksa inimlikumaks, kui ta vaid poliitõõnestajana eales olnud oleks.
Olles küll KGB tellimustöö, hakkavad filmis nüüd silma hoopis karismaatilised näitlejad. Kui jätta kõrvale peaosatäitjad, on omaette klass Aarne Üksküla Ameerika luureteenistuse agendina, kes peab oma Rootsi–Eesti kolleegile Talgrele meelde tuletama, et armastus – see on ebaprofessionaalne.
Taamal vilksatavad Hugo Laur, Lisl Lindau ning noorema generatsiooni esindajatest pakuvad vaatajale stiilselt kadreeritud hetki motikagängi liikmed Ago Roo, Tõnu Tepandi ja Kalju Komissarov.

Mällu jäävad kujundid

Kaadris on head Eesti arhitektuuri ning Rootsis ehivad sealsete eestlaste seinu Viiralti gravüürid. Dialoog on filmis vaba, “pahad” meenutavad, kuidas nad omal ajal jõid šampanjat musta leivaga või siis räägivad tegelased Eesti filmi kohta tavatult ohtralt kellegagi “magamisest”.
Kalju Komissarov ei olnud selle filmi esimene režissöör, ta määrati selleks siis, kui suur osa võtteid teise lavastajaga juba tehtud oli. Seda enam tuleb nõustuda nendega, kes tollal tema vormikäsitlust kiitsid, öeldes, et “oma režissööripoolses lahenduses on “Valge laev” kinematograafiliselt üllatavalt väljendusrikas, nüüdisaegsest vormitunnetusest kantud”.

Ehk on oma osa ka selles, et filmi ühe stsenaristi Vladimir Vainstoki sulest tuli üks tolle aja väljapeetumaid põnevikke “Vaikne hooaeg” (1969), s.t režissöörile oli osatud luua karkass, mille peale lugu ehitada.

Jah, pretensioone filmile jagub nii vormiliselt kui ka ideoloogiliselt (sest tellimustöö ta ju on, see on selge), kuid sellegipoolest jäävad nii mõnedki kujundid kauaks vaataja mällu."
Davidjants, K. (2011). KGB tellimustöö - "Valge laev". Maaleht, 24. nov, lk 33.

Mäng topelttähendustega 

Filmis kõlanud luuletuse „Trubaduurid ja sõdurid oleme“ algne variant kuulub Uku Masingule ja kannab pealkirja „Tontide eest taganejate sõdurite laul“, ilmunud kogus „Neemed vihmade lahte“ 1935. aastal.
Vt originaalvarianti:
http://www.estonica.org/en/Uku_Masing_-_Tontide_eest_taganejate_s%C3%B5durite_laul/ (8.08.2012).

Filmis on kasutatud teadlikult nn tõlkes kaduma läinud varianti (vt telesaaade „Kommentaare Eesti filmile: Valge laev“), sest Uku Masingu nime ja teksti sissetoomine tollastes tsensuuritingimustes oleks olnud mõeldamatu. Tegemist oli Tartus siseemigratsioonis lindpriina elava õpetlasega, kelle töid käsitsi paljundati ja kelle kirjavahetust jälgis KGB.
Ilmselt seepärast vastab ka filmi režissöör Kalju Komissarov vaatajatega kohtumisel, et luuletuse kirjutas Arvi Siig spetsiaalselt filmi jaoks (Õhtu filmiklubis. Tahan leida probleeme. Harju Elu, 8. aprill 1971).

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaaade „Kommentaare Eesti filmile: Valge laev“, ETV kultuuritoimetus (1998).  http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-valge-laev