Ratastoolitants (1986)

Filmist ajakirjanduses

Rein Heinsalu: „Jah, dokumentaalfilm, mitte niivõrd kunstižanrilt, vaid lihtsalt materjali poolest — objektiivselt. Kuntilisusel on siin teisene osa. «Ratastoolitants» on teadvustus, aktiivne informatsioon, teatud mõttes ka üleskutse — nende inimeste mehisuselt on õppida nii saatusekaaslastel kui ka meil, «õnnelikel» —, mis ühte valdkonda püüab mitte niivõrd mõtestada, kuivõrd teatavaks teha, inimlikult sellele tähelepanu juhtida. Film püüab meid puudutada, hoiakut kujundada. Rääkida sellest, mida tähendab olla igavesti selles maailmas ilmajäetud, haavatav, ning ometi — armastada elu, olla inimene, püüelda . . . Ta toob me teadvusesse sfääri, millest me nagu mõningaist teistestki tabuteemadest (surm, seksuaalsus, agressiivsus — «ära kurja välja kutsu») püüame oma igapäevases elus mööda vaadata. Just nagu oleks neid asju siis vähem. Just nagu aitaks see neid olematuks teha . . .

Teinuks H. Šein selle filmi kaastunde pinnalt, oleks «Ratastoolitants» mõjunud ehk ebamugavalt; sellest võinuks tulla spekulatsioon juba Ivan Karamazovi piinlema pannud probleemi teemal: kuidas saad sa olla õnnelik, kui kuskil on alles «kas või ühegi lapse pisarad», õnneks on H. Šein olnud aus ning oma suhtumiselt sügav, teda pole huvitanud enda hoiaku eksponeerimine, vaid tähelepanu pööramine neile, kes inimlikkuse enda pärast seda vajavad. Leino Viires: «Minister Rätsep kõikse aeg tõi ette, et edaspidi, kui Lasnamäe polikliinik saab valmis ehitatud, siis kõik invaliidid saavad sisse ravikabinettidesse. Tutkit — midagi ei ole, see on ainult jutud kõikse aeg.» Jne. H. Šein on tahtnud näidata nende inimeste hingejõudu, kellel elementaarsetegi hüvede saavutamiseks on vähem vahendeid kui omal jalal liikuvail inimestel. Pooletunnises ajalõigus on fikseeritud juhtumeid, kus inimesed on oma saatusest suuremad, ei anna alla, säilitavad väärikuse, on oma kannatustelt, elu dramatismi tunnetuselt meist sügavamadki. H. Šein toob nad ekraanile respekti ja imetlusega, tahtes neid ühtlasi aidata. /---/ «Ratastoolitants» on heas mõttes ühiskondliku lähtega ja inimlikult tehtud film.“ /---/
Heinsalu, R. (1987). Olla saatusest üle. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 44 – 45.

Abrams Klockins: "Autor ja film ei seisa kusagil kõrval või ülal, vaid on oma kangelastega koos, oma vaatajate — oma  kaasaegsetega koos. Pean seda tänase dokumentalistika ja publitsistika puhul üldse põhimõtteliselt tähtsaks.

Sellelt seisukohalt on hindamatu Hagi Šein ja tema film «Ratastoolitants». Oleks võinud teha filmi invaliidide probleemidest. See oleks olnud vajalik ja humaanne teos. Hagi Šein tegigi sellise filmi. Kuid mitte ainult. "Ratastoolitants» räägib veel ka meie üldistest hädadest. Ükskõiksusest, soovimatusest sekkuda, püüdest kergendada oma elu iga sorti objektiivsete põhjuste otsimisega. See on ka film tõelise, inimsuse ülevatest eeskujudest, mida ilmutavad filmi kangelased, kellel just paraku oleksid kõik põhjused viidata julmadele oludele, kuid kes ei soovi nendega leppida, kes kogu füüsilise ja hingejõuga tõestavad oma õigust ja võimet elada täisverelist elu. Kui keegi vääribki haletsust, siis ei tule teda otsida ekraanilt, vaid pigem meie, saalis istujate hulgast. Ekraanil nähtud inimesed ei ole võttegrupi jaoks mitte filmitavad objektid, vaid teose täieõiguslikud kaasautorid, kelle kaastööta, mehisuseta ja hea tahteta poleks filmi lihtsalt olemas. Seda poleks olnud võimalik teha. Nagu muidugi mitte ka ilma nende inimlike omadusteta, mida on ilmutanud filmi autorid."
Klockins, A. (1987). Hüppe eel [1986. aasta dokumentaalfilmidest, ka filmist]. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 7.