Magnus (2007)

Filmi autori Kadri Kõusaare sünopsis

Tundlik poiss Magnus (Ruuben Rekkor) kasvab üles õhustikus, kus keegi temast eriti ei hooli. Magnuse vanemad arvavad, et lapsed kasvavad ise - kui toit laual ja katus pea kohal, pole lastel muud vaja. Magnus põeb kopsuhaigust, mida peetakse ravimatuks, ja mängib surmaga kummalisi mänge. Kümme aastat hiljem on Magnuse haigus välja ravitud; noormehe surmasoov on aga hoopis süvenenud. Kui täiskasvanud Magnus (Kristjan Kasearu) teeb juba teise enesetapukatse, ärkab tema isa (Mart Laisk) südametunnistus. Ta üritab poega õpetada elu nautima, kuni shokeeriva lõpplahenduseni.
EFSA, http://www.efsa.ee  (02.03.2012).

Filmi saamisloost

Kadri Kõusaare mängufilm “Magnus” on Eesti filmiloos mitmes mõttes erakordne. Esiteks, tegemist on väga noore lavastaja autori- ja debüütfilmiga (Kõusaar oli filmi valmides kõigest 26-aastane). Teiseks, tegemist on skandaalse linateosega, mis esmakordselt Eestis vallandas kohtuasja. Ja kolmandaks, kuid mitte vähemtähtsamana, see on esimene kodumaine film, mis jõudis Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi.

Filmi idee tekib noorel lavastajal, kes on varem tuntud lootustandva kirjanikuna (romaanid “Ego” ja  “Vaba tõus”, millest viimane puudutab ka “Magnuse” surmateemasid) juba paar aastat  enne linateose valmimist aastal 2007. Kõusaare sõnul otsis ta filmile rahastust kaks aastat. Leidmaks finantseerijat, tegi ta alustuseks kaks lühifilmi tasuta töötanud sõprade abiga, kellest enamik osaleb ka “Magnuses“, mis filmiti mini-DV-le praktiliselt raha kulutamata (seda läks ainult toidu ja kahe filmimispäeva bensiini ostmiseks). “Siis alustasin kahe aasta pikkust rasket otsingut oma stsenaariumi ja lühifilmide DVD-koopiatega,“ märgib Kõusaar intervjuus Timo Malmile.
Malmi,T. (2007). Ükskõik kelle film võib pääseda Cannes’i. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 96-99.

Suhteliselt napi eelarvega “Magnus” võetakse üles 2006. aasta suvel tavatus tempos - kõigest 21 päevaga. Filmi tootmist alustatakse Kõusaare sõnul erakapitali toel.Ta on ta küll taotlenud aastal 2006 Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) kaudu riiklikku filmitoetust, siis veel teise pealkirjaga ja nn väikese eelarvega (tele)videofilmide kategoorias, kuid saanud eitava vastuse. Seetõttu loobuvad kaks eesti filmikompaniid seda produtseerimast, ent sihikindel autor leiab produtsendi Donal Fernandese Suurbritannia firmast Donus Films Limited.

Järeltootmiseks saab Kõusaare teos aga EFS-lt rahatuge (pärast seda, kui linateos on aprillis 2007 Cannes’i filmifestivali programmi valitud). EFS ja kultuuriministeerium toetavad filmimaterjali printimist 35 mm lindile, turustamist ja ka Cannes’is korraldatud pidu. Põhjalikumalt valmimisloost:
Malmi,T. (2007). Ükskõik kelle film võib pääseda Cannes’i. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 96-99;
Tuumalu, T. (2007). “Magnus“ süüvib enesetappu. Postimees: AK, 28. apr.

EFS-le esitatud rahandusaruande järgi moodustavad filmi eelarvest valdava enamiku Eesti Filmi Sihtasutusest (358 200 EEK) ja Kultuuriministeeriumist (100 000 EEK) saadud tulud, omafinantseering ja erasponsorid hõlmavad 125 000 krooni. Filmi kulud – 622 380 EEK – ületavad tulusid 39 180 krooni võrra.

Noore lavastaja jõulist läbimurret filmimaailma ähvardab aga ootamatult kaelasadanud kohtuasi, mis püüab nurjata ka teose esilinastuse Cannes’is.

Kohtusaaga

2007. aasta märtsis Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt saab hagejale 2006. aastal teatavaks, et filmi stsenaristi ja režissööri eestvedamisel on valmimas mängufilm, mille stsenaarium põhineb hageja ja tema perekonna eraelus juhtunud tragöödial. Sama aasta 20. aprillil keelab Harju Maakohus oma kohtumäärusega Kõusaare debüütfilmi “Magnus” näitamise ja levitamise Eestis põhjendusega, et see riivab isiku eraelu puutumatust. Film kahjustavat linateose ühe peategelase prototüübiks olnud inimese huve.
Kressa, K. (2007). Kohus keelas Kõusaare Cannes’i pääsenud filmi näitamise Eestis. Eesti Päevaleht, 21. apr.

Kohtumäärusega pandud levitamiskeeld Eestis hõlmab ka igasuguse muu filmiga “Magnus” seotud informatsiooni levitamist ja üldsusele avaldamist, väidab Eestis pretsedendi looja, hageja advokaat Kristi Kägi advokaadibüroost Aavik & Partnerid. Viimase sõnul on nende tegevuse eesmärgiks filmi igasuguse levitamise keelustamine ja seda ka väljaspool Eesti riigipiire.
Rebane, E. (2007). Kohus keelas Kadri Kõusaare debüütfilmi avaliku näitamise, SL Õhtuleht, 21. apr.

Filmi autor raiub küll vastu, et mingit prototüüpi pole olemas ning et tegemist on kunstilise üldistusega, kummati võib oletada keelu ajendit - Magnuse prototüübiks oleva nooruki isa rollis mängib Mart Laisk, konkreetne inimene, kes on poja enesetapu ka ise läbi elanud. Seetõttu võib ühe naistegelase arvatava prototüübi isik tunda end riivatuna.

Vaatamata Eestis kehtivale kohtukeelule esilinastub Kõusaare debüütteos 18. augustil 2007 Cannes’i filmivestivali põhiprogrammis “Un Certain Regard” (“Vaatenurk”) ja pälvib seal suurt tähelepanu. Kadri Kõusaar on küll filmi autor, kuid mitte leviõiguste omanik  Filmi leviõigusi omavat Suurbritannia firmat Donus Film Limited pole keegi kohtusse kaevanud. Eestis on siiski filmi Kõusaare sõnul riskantne näidata, sest temavastast kohtutõkendit võib laiendada ükskõik mis firmale või eraisikule.

8. veebruaril 2008 esilinastub “Magnus” Lätimaal, Riia art-house kinos Cinema, kus see jõuab planeeritud kahe nädala asemel ekraanil olla vaid ühe nädala, kuni otsustatakse näitamine kuni kohtuvaidluste lahendamiseni peatada.
Kodres, M. (2008). Kohtuasi peatas Kõusaare “Magnuse” tee ka Riias. Eesti Päevaleht, 19. veebr.

Eesti filmihuvilistel on esmakordselt võimalik “Magnust” näha Eesti Filmi Päevadel Kinomajas 21. märtsil 2008 ning seejärel Tartus kultuurikeskuses Athena  23-24. mail.

Kohtuasi aga kogub vahepeal tuure juurde ning 12. mail 2008 paneb Harju Maakohus oma uue määrusega linateose 7 aastaks ülemaailmse keelu alla, mis  kohustab lõpetama mängufilmi “Magnus” avaldamise ja levitamise mitte üksnes Eestis, vaid ka Euroopa Liidus ja mujal. Keeld hõlmab "Magnuse" levitamist peale kino ka kõikvõimalikes muudes vormides, sealhulgas DVD-l, veebilehekülgedel ja muude andmekandjate kaudu, teatab Harju Maakohus Päevaleht Online’ile.

Filmi stsenaristi ja režissööri väitel on antud mängufilmi stsenaarium nende endi väljamõeldud ja tegemist on reaalsetest isikutest inspireeritud, kuid siiski fiktiivsete karakteritega. Kohus on aga seisukohal, et “inimese identiteedi äratuntavusel võib piisata osalise informatsiooni edasiandmisest, millest sisuliselt huvitatud vaatajaskonna jaoks on identiteet otseselt äratuntav või seda saab kerge vaevaga järeldada.”
Aug, T. (2008). Kohus pani “Magnuse seitsmeks aastaks keelu alla. Eesti Päevaleht, 13. mai.

Kohtukeelust üleastumise tõttu ähvardab “Magnust” uus kohtuasi. Filmi näitamine Tallinna Kinomajas ja Tartus Athena keskuses võib nüüd filmile tuua pea 30-aastase linastuskeelu, ütleb hageja vandeadvokaat Kersti Kägi Päevaleht Online’ile. Tema sõnul ei oma tegelikult keelu ajaline määr mingit tähtsust. Tegemist on inimõiguste rikkumisega väga pikas perspektiivis ning kohus on otsustanud, et vastav keeld võib tulla vähemalt 30 aastat.

Kinoliidu tegevjuhi Erika Laansalu arvates pole kaugeltki loogiline, et filme üldse keelustatakse ning inimesed ei tee lihtsalt dokumentaal- ning mängufilmidel vahet. „Magnuse puhul on tegemist siiski mängufilmiga,“ märgib Laansalu. Tema kinnitusel näitasid nemad filmi siis, kui mingit näitamise keeldu veel ametlikult polnud. „Meie näitasime filmi märtsis ja siis ei olnud veel mingit kohtuotsust selle kohta.“

Tartu Athena keskuse tegevjuhi Viljar Pohhomovi sõnul peaks kohus formuleerima oma otsuseid kõigile üheselt mõistetavalt. "Senine otsus oli suunatud siiski üksnes filmi looja Kadri Kõusaare vastu.” Prohhomovi kinnitusel nad filmi näitamist suurelt välja ei reklaaminud ning pikalt ette ei planeerinud, näitamise võimalus tuli täiesti ootamatult ja see kasutati kohe ära. „Panime teate välja ainult oma kodulehele ja kohale tulid need, kes meie kodulehte loevad,“ ütles ta ning märkis, et filmi käis vaatamas umbes 500 inimest, seega mingist massilisest näitamisest ei tasu üldse rääkida.
“Magnus” saab kraesse järjekordse kohtuasja (2008). Eesti Päevaleht, 27. mai.

23. märtsil 2009 tühistab Tallinna ringkonnakohus oma otsusega Kadri Kõusaare filmile “Magnus” seatud avaliku näitamise keelu. Augustis 2009 vaidlustab vandeadvokaat Kersti Kägi  selle otsuse ja taotleb riigikohtult “Magnuse“ jätkuvat keelustamist aastakümneteks. Riigikohtus võetakse filmi tulevik arutlusele 2009. aasta detsembris.
“Magnuse” tulevik selgub detsembris (2009). Postimees, 19. okt.

Kolmekümne neljal rahvusvahelisel filmifestivalil osalenud ja mitmeid auhindu pälvinud linateose avaliku näitamisega seotud kohtusaaga jätkub aga tänaseni…

Diskussioon ajakirjanduses

“Magnuse” pretsedent käivitas Eesti meedias laialdase poolt ja vastu mõttevahetuse. Aastail 2007-2009 ilmus mängufilmi ja selle kohtuvaidluse kohta ligi 140 trükiartiklit.

Kadri Kõusaar: “Ma ei taipa küll, kuidas võiks mängufilm, kus pole ühtegi reaalset nime ega üksüheselt elust üle võetud sündmust, kellegi privaatsust häirida. /…/ Fiktiivsus ja reaalsus on mängufilmides ja ilukirjanduses nagunii sassis, sest muidu ei saakski ju realistlikke kunstiteoseid luua. Sel juhul oleks meil ainult «Sõrmuste isand» ja abstraktsed maalid. Või raamatud, mis räägivad ufodest ja loomadest, sest nemad ei saa autorit kohtusse kaevata,” arvab Kõusaar usutluses Postimehe ajakirjanikule.
Tuumalu, T. (2007). “Magnus“ süüvib enesetappu. Postimees: AK, 28. apr.

Jurist ja filmitegija Ülo Pikkov:  „Ajakirjanduses ilmunud informatsiooni vahendusel on raske näha konkreetset õigusriivet, mis sundis Harju maakohut filmi levitamist keelavat määrust välja andma. “Isik, kelle perekonna- ja eraelu puutumatust rikutakse, peaks olema üldsusele konkreetselt identifitseeritav, et kohus võiks antud hagi kas või osaliselt rahuldada. Isiklikult arvan, et juba ainuüksi nimede lahknevus peaks välistama antud kaasuse puhul võimaluse, et oleks rikutud kellegi perekonna ja eraelu puutumatust.”
Tuumalu, T. (2007), samas.

Kristiina Davidjants: “Magnuse” konflikt näitab kujukalt, et meie ühiskonnas ei tunneta inimesed ei vabaduse ega vastutuse piire ja kohustusi.

"Kadri Kõusaar esitas 2006. aastal Eesti Filmi Sihtasutusele videofilmi tootmistaotluse, kus leiduvas režissööri ettekujutuses olid portreteeritava perekonna liikmed nimeliselt kirja pandud, lisaks kandis stsenaarium tollal prototüübi tegelikku nime. Tookord jäi algajal režissööril EFS-i tugi saamata, kuid sihikindla inimesena viis ta oma soovi siiski ellu, sai valmis nüüdseks mitmekordselt tunnustatud filmi ja selle eest talle aplaus. Kuid hakata hiljem väitma, et kogu stsenaarium on tõsielulistest sündmustest vaid inspireeritud, on ülim künism, eriti kui võtta arvesse, et varem on kõnealust projekti eri instantsides müüdud just dokumentaalsuse trumbiga.”

“Seni on olnud üldiseks trendiks Kadri Kõusaarele kui vääriti mõistetud loojale kaasa tunda ning juurde teha suuri sõnu tsensuurist või n-ö vaikivast ajastust. /…/ Jah, on ülimalt traagiline, kui loovisik ei saa ennast eri põhjustel teostada, kuid sama kurblooline on indiviidi abitus olukorras, kus ta peab oma privaatsuse kaitsmiseks pöörduma seaduse poole.” Davidjants, K. (2008). “Magnus” – esimene tõeliselt skandaalne Eesti film. Eesti Päevaleht, 26. mai.

Jan Kaus: “Magnuse” probleemi ja kahemõttelisuse kese seisneb mängufilmi ja dokumentaalfilmi väljendusvahendite uudses kasutamises. “Loo ümbermängimine mängufilmi keelest dokumentaalfilmi keelde mõjub võimsa puändina ja tähistab “Magnuse” kunstilist saavutust. Ja suurimat probleemi.”

“Minu meelest on Kadri Kõusaare käitumine küsitav eelkõige kahes plaanis. Esiteks – soovis õhutada hüsteeriat, väites, et nüüd muutub filmide tegemine raskendatuks või lausa võimatuks. Sedasi eirab autor oma vastutust näha “Magnuses” keerulist üksikjuhtumit, kus tüli mõlemal osalisel on oma head ja vead. Teiseks aga kasvav seoste eiramine Mart Laisa elu ja filmisündmuste vahel – soov panna kõiki unustama, et Laisa rolli ja filmi vormivõttestikku on maetud vähemalt osa praegusest tülikoerast. Kusjuures Mart Laisa roll ja filmi üllatuslik lõpp, kus provokatiivne üleminek mängufilmi laadist dokumentaalfilmi laadi toimub just Mart Laisa kaudu ja toel, on omavahel tugevalt seotud ja seda ei saa ju filmi autor eitada, ega ju?” /…/
“Magnus” on tõesti tugev debüüt, huvitava esteetikaga, sotsiaalselt ajakohase sõnumiga ja muidugi eetiliselt ambivalentse vormilise lahendusega teos. See, et ma pole nõus Kadri Kõusaare mulle silmakirjalikuna /…/ paistva käitumisega, ei tähenda, et ma olen filmi vastane. Ühesõnaga – olen “Magnuse” näitamise poolt, aga filmi autori retoorika tekitab ebamugavust.“
Kaus, J. (2008). “Magnuse” poolt, Kõusaares kaheldes. Eesti Päevaleht, 30. mai.

Olev Remsu: “Kõusaarel on, mida sellele maailmale öelda, ta soovib meid raputada: inimesed, vaadake, kuhu põrgusse me oleme sattunud! /…/ Kõusaare kiituseks võib öelda, et ta pole hakanud teemaga haltuuratsema, pole meile jutustanud mingist kergekaalulisest juhtumist odavama meelelahutuse nimel, /…/ vaid on kohe härjal sarvist haaranud: teinud sõnumi- ja hoiatusfilmi /…/ .”

“Actuality, draamadokumentaal ja dokumentaaldraama „Magnus” kirjeldab-paljastab meie elu siin ja praegu, näitab narko kõrget mainet nii noorte kui vanemate hulgas, näitab litsimaju /…/, õnnetute heidikute õudseid punkreid, ahneid turuärikaid, perekondade lagunemist, üldse armastuse puudumist.“

Põhiteemasid on filmis kaks: “Esimene ongi sotsiaalkriitiline mädapaisetele näpuga osutamine, teine aga fataalse paratamatuse teema, mis tuleneb peategelase Magnuse raskest haigusest ning on üksnes küsitavalt seostatav esimesega. Esimene minu meelest koguni hägustab teist. Esimese avamiseks piisab pealispindsest publitsistlikust päevavalgele kiskumisest, teine nõuab autorilt sügavat kaastunnet ja inimpsühholoogiasse kaevumist, kuna elus pole sellise haiguse puhul asjaosalistel tõesti muud teha kui käed üles tõsta ja saatusega leppida. Esimest teemat on pädevalt käsitletud, ka teisega on alustaja kohta jõudumööda toime tuldud. Ma oletan, et nende kahe teema ühtseks tervikuks liitmine olnuks meistrilegi kaelamurdev.”

Remsu heidab filmile ette selle dramaturgilist ebaselgust ning leiab, et filmis on haiguse tõsist teemat käsitletud liiga pindmisi.
Remsu, O. (2008). Kõusaare kõuline debüüt. Sirp, 28. märts. 

Huvitavat lisalugemist:

Eelmaa, T. (2008). Kõusaare hapnikuballoon. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 90-92, ill.

Leppik, J. (2008). Soovimatu jalutuskäik perroonil. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 93-95, ill.

Malmi, T. (2008). Ükskõik kelle film võib pääseda Cannes'i [intervjuu Kadri Kõusaarega Soomes Sodankylä filmifestivalil (ajakirjast Filmihullu 2007, nr 4)]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 96-99, ill.

Edwards, R. (2008). Filosoofiline mõtisklus elu suurte küsimuste üle [tõlkeallikas Variety]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 100-101, ill.

Kohn, E. (2008). Ängistuses teismelise lugu  [tõlkeallikas indieWIRE]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 102, ill.

Van Hoeij, B. (2008). Isa ja poja suhete lahkamine. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 103-104, ill.

Lokk, T. (2008). "Magnuse keelamine: poolt ja vastu. Poolt: Kunsti nimel üle laipade? Postimees, 14. mai.

Pikkov, Ü. (2008). "Magnuse keelamine: poolt ja vastu. Filmitegijad emigratsiooni? [Filmitegija ja juristi arvamus]. Postimees, 14. mai.

Rand, M. (2008). "Magnuse keelamine: poolt ja vastu. Vastu: 12. mail algas keeluajastu.      Postimees, 14. mai.

Laurisaar, R. (2008). "Magnuse" keelamine - üksikisiku puutumatus kunsti puutumatuse vastu [kommentaare: Margit Sutrop, F.S. Roots, O. Ruitlane, Mart Laisk, Riigikohtu nõunik Irene Kull, andmekaitse inspektsiooni peadirektor Urmas Kukk]. Eesti Päevaleht: Laupäev : Kultuur, 24. mai, lk 6-7.

Sutrop, M. (2008). Kõlbeline tühjus "Magnuses" [Kadri Kõusaare mängufilmi "Magnus" püstitatud valusatest probleemidest]. Eesti Ekspress : Areen, 29. mai, lk B5.